-
Imelise elu lainel.
Avastasin eile Alexanderi käsivarrelt paaripäevase sinika. Sinikas ise oli umbes minu sõrmeotsa suurune ümmargune laik. Kust said? “Kukkusin,” kõlas vastuseks. Mingi hetk märkasin sama suurt ja värsket laiku Alexanderi õlavarrel. Ma olen varem oma elu jooksul taoliseid siniseid laike näinud ning mingit muud võimalust siin olla ei saanud, kui et ta on endale neid ise teinud. Nii ma siis küsisingi otse. Annabel kõrvalt noogutas ja ütles, et jah, ta on näinud, et Alexander teeb neid endale ise. Õhtuks tekitas mehikene endale veel ühe värske sinika juurde, et kaks sinikat kõrvuti on ikka parem kui üks. Homme on esimene september, Alexanderi jaoks esimene koolipäev ja esimene päev, kui ma teda meikima…
-
Elu
Alustan millegi naljaka, siira ja armsaga. Laupäeva hommikul tõusin voodist ja astusin kogu oma ilus terrassile. Ilu: öösärgis, värskelt voodist tõusnuna, juukse pealae peal krunnis ja loomulikult segamini magatud ja turris. Lauri sahmerdas midagi õues ja ma läksin teda tervitama ja niisama vestlema ning nõjatusin kogu selle tegevuse tegemiseks üle terrassi ääre. Veelkord: kogu oma ilus. Meie naabrimees astus järsku õue, viskas muheda naeratuse saatel käppa ja nii me siis tervitasimegi. Mul oli nii piinlik, et katsin näo kätega ja häbenesin. Ütlesin, et mul on nii piinlik, et ta mind nägi öösärgis ja sassis juustega nõiana. Selle kõige peale hakkas Lauri kõrvalt naerma ja teatas: “Ma olen juba harjunud!” Nagu…
-
28.08
Miskipärast ei ole pilve jõudnud kõik pildid, mis täna klõpsinud olen. Siin on tänasest ainult paar pildikest Albertist ja Hagenist ning ongi kõik. Suvi hakkab otsi kokku tõmbama ja patt oli tänase ilmaga kodus passida- pakkisime terve pere (seekord siis ka Lauri) kokku ja võtsime suuna Peipsi poole. Eelmine kord Peipsi ääres oli nii sekśikas, et väike värin oli sees, et kuidas siis seekord hakkab olema. Albert oli täna väga tubli poiss! Saime endale privaatse liivariba kõrkjate ja puude vahel ja tõsiselt, see oli puhas luksus! Üks seltskond kõndis sealt korra läbi, aga ka nemad otsisid privaatsemat nurka ning eemalt selle ka leidsid. Nii vahva oli, kuidas Albert võõraid nähes…
-
Tordileee… Alexander 7! …ja pisut koolijuttu ka.
Alexander sai 21. augustil seitse ning kui juba seitse, siis tuleb ikka korralikult ette võtta- kaks päeva, kaks erinevat torti ning palju häid inimesi ning toredaid emotsioone. Õigel päeval oli menüüs siis selline isend, milleks inspiratsiooni sain kuulsalt Prantsuse tordilt- Fraisier. Reptsepti kodustasin ja kaunistasin ka mitte just traditsiooniliselt. Tort tuli kõrge, biskviit õnnestus seekord veatult ning tulemuseks oli ilus, mahlane ja hea õhtu nael, mis oli täpselt Alexanderi vääriline! Mulle meeldib enda laste jaoks teha, see ei ole saladus. Mulle meeldib pidada nende sünnipäevasid, valmistada neile rõõmu- Sass oli rahul ja õnnelik! Annabel käis ja tundis väikest kadedust, sest selgus, et temagi oleks tahtnud enda sünnipäevaks midagi sellist. Päev…
-
Olukord on sõge.
Meil hakkas siin millalgi vaikselt kätte jõudma trussikupõud ning selle leevendamiseks tuli pesumasin tööle panna. Raske südamega panin masina tööle, kuid kuivatit käima panna käsi ei tõusnud. Õnneks on praegu päikselised ja kuumad ilmad ning pesu kuivatasin hoopiski rõdul. Need, kes vaimusilmas rõdul nööre ja nendel suspesid rippumas näevad, siis kujutage edasi endale ette. Meil pesunööre ei ole, resti ka mitte, aga meil on suhteliselt privaatne rõdu (sealt näeb ainult Lembitu varbaid ja neid ka vaid teatud olukorras) ning seega tekitasin sinna pinnalaotuse puhtaks pestud pesust…. Siit saab järeldada, et me seilame endiselt börsil. Ole loll, aga visa. Jah, loll ja visa veel ka pealekauba. Meil seda pesukest ikka siin…
-
Naljakas on kõigil teistel peal minu.
Nali on muidugi minu kulul, eksole. See olukord on kestnud juba pikemat aega ning peategelaseks on Albert- ikka ja jälle Albert. Inimesed magavad öösel ikka pea padja peal, eksole: mina mitte ning see olukord hakkab väljuma kontrolli alt. Albertil on mingi teema patjadega: ta kisub kõigilt enda patjadelt püürid ümber ja viskab padjad enda voodi taha, aga minu padi on vat see püha lehm, mis sobib magamiseks, millelt ei kisuta püüri ümbert ning mida ei visata voodi taha ega voodi alla. Nii ongi, et meil käib Albertiga võitlus minu padja pärast. Kaotajaks olen alati mina. Püüan olukorrale läheneda loominguliselt ning lahendanud enda peaalust küll tema pisikest tekki padjaks voltides ning…
-
Latte
Inimene õpib. Loll iseenese, tark teiste vigadest. Mina olen see esimene. Latte, käis täna lõikusel: mädaemakas. Kevadel ravisime, nüüd tundus, et hakkab jälle hapuks kiskuma ja esmaspäeval helistasin kliinikusse, et lugu on ilmselt selline ja meil on nüüd vaja lõigata. Täna oli siis see päev…. Alles täna nägin ja tundsin, mida tähendab Lattele minu hääl ja võlusõna “koju”. Mingil hetkel hakkasin arvama, et ehk ma reageerin üle, aga Lattele järele minnes öeldi, et oli jah mäda täis ja suur, et lõikus oli möödapääsmatu ning vastasel juhul oleks see lõppenud teisiti. Sisetunne ei valetanud. Teisiti lõppes see aasta 2018 sügisel, kui meil täpselt sama diagnoosi nahka läks Marta. Ja mul on…
-
Aasta täis hala.
Mott on maas. Ma pole ammu kirjutanud, sest see siin kipub hala olema, aga ma ei oska teisiti. Ma olen vist inimene, kellel on klaas alati pooleldi tühi. Tegelikult on nii, et kui päris kriitiliseks kisub, siis jällegi on see klaasike pigem ikka pooleldi täis. Mis siis vahepeal uut? Ei midagi, lastekliiniku seinad on endiselt roosad, krohvi koorub ja Albert kardab paaniliselt kõiki arste. Käisime ühe ja teise juures ning nüüd ootame viimast epikriisi, et saaks hakata pabereid vormistama, sest Albert vajab rehabilitatsiooni: logopeedi, füsioteraapiat ja tegevusteraapiat. Kui Albert oli väike, päris pisike, siis tekkis tal ühe kehapoole mahajäämus… Füsioteraapia aitas toona mehikest kõvasti, aga siis tuli covid-19 peale ja…
-
Taluvuspiir vol 2.
Albert uputas mu telefoni ära. Koera joogivee sisse. The end of story.