-
Elu
Miks on Nõos hea elada? …sest meil on kelgumägi! Siin on tegelikult kõik eluks vajalik olemas ning natuke rohkemgi veel. Käisime eile kelgutamas ning isegi mina lasin mäest alla… mis sest, et Annabel pidi vanainimese pärast kelgu pealt püsti aitama. Igatahes, meil on lõpuks talv ja lumi! Ma ei mäletagi, millal meil viimati nii ilus valge oli. Lapsed igatahes naudivad. Lapsed, välja arvatud Albert. Albertile lumi ei meeldi, aga õues olla tahab… Et siis nokk kinni, saba lahti. Tuledes kuusepuu on Alberti jaoks “vau!” Tegelikult ei ole meil kuusepuud vaid hoopis suur kadakas ning seda me siis igal aastal ka ehime. Lisaks sai jõulutuled sellel aastal ka mingi suur põõsas-…
-
Piparkoogitaigen- mälestus kooliajast
Mälestus eesti keele õpetajast: piparkoogitaigna retsept. Olime siis ehk 10. või 11. klassis, kui õpetaja Lõhmus jagas meiega oma piparkoogitaigna retsepti. Mul oli siis selline tore raamat nagu “Muumimamma kokaraamat” ning selle tagumised leheküljed olid jäetud enda avastuste talletamiseks. Sinna ma selle siis kirja panin ning igal aastal sealt seda ka teen. Kuna ma seda retsepti ümber kirjutanud ei ole, siis Muumimamma kokaraamat käib minuga kaasas nagu teise mehega piibel. See on maailma kõige parem piparkoogitaigna retsept ning minuga koos elab see edasi aastast aastasse. 1,5 klaasi vett tähendab 300ml ning suhkrut lisan ka hiljem 300g, mitte 300-400g. Ja selles kogu võlu seisnebki. Kui retsepti järgida, siis ei saa midagi…
-
Albert laulab ja röögib
Tavaline hommik ongi selline. Alexander on veel pildilt puudu, aga reaalsus ongi selline, et nad kõik on minu juures voodis. Albert on hakanud laulma: omas keeles, aga viis on täiesti olemas. Nüüd ongi nii, et üks kahest, kas ta parasjagu joriseb mingit viisijuppi või siis röögib- tal ongi laias laastus kaks äärmust, ta ongi must või valge. Hagen on jällegi vanarahu ise- üks kõige muhedamaid noormehi meie majas. Käisin eile ühe projekt raames kodust väljas ning õhtul koju tulles ootasid mind ees rõõmsad lapsed ja röökiv Albert. Ta lihtsalt karjus kõigi ja kõige peale. Lihtsalt, nii suur rõõm oli koju tulla ja olla. Ma olin nii väsinud, et ei suutnud…
-
Hambutus, jõulud ja islam
Tõmbasin eile lapsel hamba välja. Lihtsalt võtsin oma jämedate trummipulkadega kinni ja tõstsin selle välja- ei mingit loksutamist ega murdmist. Ta oli ise juba igemesse verevalumi endale hõõrunud ning pidasin paremaks selle olukorra kiirelt lõpetada. Ütlesin talle, et ma ainult korra vaatan… Järgmisel hetkel oli hammas minu sõrmede vahel ja Sass jooksis mööda maja ringi udupasun üürgamas. Isegi verd ei jooksnud, aga Sass karjus nagu pöörane, ja küsis nagu rikkiläinud grammofon: “Miks sa seda tegid? Miks? Miks sa seda tegid? Miks?…” Pärast oli õele tunnistanud, et tegelikult ei olnud üldse valus, aga eks ta sai haiget, et kuidas võis ilma läbirääkimata sedasi temaga toimetada. Mina olen lihtsalt kurb, et minu…
-
Mida ma siis üldse oskan?
Mida ma siis üldse oskan? Tehnilisest võtmest vaadatuna ei oskagi ma hästi teha mitte midagi. Natuke seda ja natuke toda ja ongi kõik. Need mõtted tekkisid lihtsalt Märt Avandi monotükki vaadates. Märt rääkis, kuidas ta mitte midagi tegelikult teha ei oska ning hakkasingi siis mõtlema, mida mina oskan- mitte midagi. Lapsi oskan teha, nemad on mul päris hästi välja kukkunud. Härra Hagen on ametlikult 10 kuud vana ja teeb silmad ette oma vanematele vendadele-õele: ta oskab juba ennast mõningate sõnade näol verbaalselt väljendada ning ta pea-aegu kõnnib. Esialgu on ta meie nähes teinud 4 iseseisvat sammu küpsisele toetudes, aga seda iseseisvust lisandub päevadega. Albert hakkas kõndima näiteks 1,4 aastasena. Hagen…
-
Kodu peegel- Alexander
Peab paika ütlus, et lapsed on kodu peegel. Alexander on kõige ehendam ja siiram peegeldus minust endast. 6 aastane minimina. Täna oli neil õega vestlus: Alex: ,,Annabel, mis sa õpid?” Annabel: ,,Kirjandust.” Alex: ,,Kir-kiri-kir-andust?” Annabel: ,,Ei, kirjandust.” Alex: ,,Kir-kir KIRJANDUST! Heh-heh. See on nagu tuss! Heheh.” Jämedalt rumal ja ropp, eksole, aga mina kõõksun kõveras naerda. Vedasin endamisi kihla, et see minimina ei teagi, mida tähendab sõna tuss ja mul oli õigus. Alexander arvab, et tuss tähendab meest. No vot siis. Aga kust laps on kuulnud sellist sõna? Kodust. Minu käest. Ennemuiste kasutasin seda sõna sageli, kuid nüüd on see suht unustusse vajunud. Meil üldiselt ei ropendata. Kui midagi pekki…
-
Prostamol UNO ja mardipäev
Telest tuleb söögi alla ja söögi peale Prostamol UNO reklaami: lastele reklaamid jubedalt meeldivad ning eks need ole ka ühed parajad ajuloputajad. Sass vaatas seda reklaami suu lahti ja jäi korrutama, et see on meeste ravim, meeste ravim. Mina ikka, et jah, on küll. Sass muudkui korrutab nagu rikkiläinud grammofon, et meeste ravim ja meeste ravim. Nii oluline, ikkagi meeste ravim- tema on ju ka mees, mis sest, et väike, aga ikkagi! Lõpuks ei pidanud süütenöör enam vastu ja ma lajatasin talle: “On jah meeste ravim! Kui piss hakkab tilkuma, siis tuleb võtta, et ilusasti pissil saaks käia. See rohi laseb pissida ja niisama sortsutamas pole vetsus vaja käia! Meestel…
-
Veroonika
Olin kindel, et meie ellu ei lisandu mitte ühtegi naist. Olin kindel, et mina saan olla see üks ja ainus alfaemane, aga elu tahtis teisiti. Pean pereelu toimimise nimel aktsepteerima isendit nimega Veroonika ning temaga ma võistelda ei suuda ei omaduste ega väljanägemise poolest. Meestele ju suured isendid meeldivad ja Veroonika on suur, kiire ja võimas. Piinlik tunnistada, aga mulle meeldib ta ka. Veroonika on siis meie temperamentne ja suure südamega (3,6l) auto. Sõitsime eile maalt koju ja Alexander küsis, miks meie autol nime ei ole. Ta teab väga hästi, mis on auto mark ja puha, aga vot, miks ei ole nime nii nagu meil kõigil. Ei osanudki midagi talle…