Prostamol UNO ja mardipäev
Telest tuleb söögi alla ja söögi peale Prostamol UNO reklaami: lastele reklaamid jubedalt meeldivad ning eks need ole ka ühed parajad ajuloputajad. Sass vaatas seda reklaami suu lahti ja jäi korrutama, et see on meeste ravim, meeste ravim. Mina ikka, et jah, on küll. Sass muudkui korrutab nagu rikkiläinud grammofon, et meeste ravim ja meeste ravim. Nii oluline, ikkagi meeste ravim- tema on ju ka mees, mis sest, et väike, aga ikkagi! Lõpuks ei pidanud süütenöör enam vastu ja ma lajatasin talle: “On jah meeste ravim! Kui piss hakkab tilkuma, siis tuleb võtta, et ilusasti pissil saaks käia. See rohi laseb pissida ja niisama sortsutamas pole vetsus vaja käia! Meestel on sortsutamishaigus!” Sass neelas keele alla ja lõug on tal endiselt lahti: polegi mees olla nii uhke ja hää…
Kas teil mardisandid käisid? Meil ei käinud, vähemalt ei kuulnud, et keegi oleks laulnud või nii. Isegi koer ei haukunud…. Aga helloweeni ajal käisid tondid küll… Nii kurb on. Tahtsin, et Annabel läheks koos Sassiga santima, aga see oli ühe 13 aastase jaoks ikka nii ületamatult piinlik palve, et. Kahju on. Mina küll käisin lapsena. Pildil pole kahjuks mina, vaid üks teine mardisant, kellega mööda küla laulmas ja tsirkust sai tegemas käidud. Oh, neid kommimägesid… Mäletan, kui löödud oli külarahvas, kui me saime nii suurteks, et piinlik hakkas ja laiskus meist võitu sai- sante oodati ju kaks korda aastas ja inimesed olid meie ootuses ju kommi ning muud head-paremat koju ostnud.
Nüüd ei ole enam sante, ei ole enam laulusid ja mõistatusi, on mingi lihtsakoeline komm või pomm… Kurb on. Kurb, et meie kombed vaikselt unustusse vajuvad ning võõrapärane peale tuleb. Ja kurb, et meie ilus kõnekeel sisaldab noortel juba sõnu nagu: literally, amazing, obviously jne.