Ootused vs reaalsus ehk Hagen 1
Kujutasin ette, kuidas paneme täna Hageni pidurõivisse, teeme sonksi pähe ja laps saab nautida tähelepanu keskpunktis olekut. Et siis: Hagen ärkas eile lõunaunest palavikuga ja selge oli peagi, et see ei ole lihtsalt mingi hambahaldjate korraldatud pisike kõrvalekalle, vaid ikka midagi haiguse laadset. Käisin temaga täna kaalumas-mõõtmas ning selgus, et kurk on väikesel mehel päris kõvasti turses. Nii, et eilsest pärastlõunast saadik on ta palavikutanud ning äärmiselt õnnetu ja rahulolematu olnud. Öö oli ka pehmelt öeldes mööda, sest ta jauras ja kaebles ning ühel hetkel oli kuum nagu ahjust võetud kartul.
Ma ei hakanud teda täna riiete vahetamise ja muu solgutamisega ärritama- lasime tal olla võimalikult rahulikult ja enamuse ajast süles tiksuda.
Tegelikult pole mitte midagi muutunud, ta isegi armastab siiani lebada nii nagu aasta tagasi ning endiselt on ta meil kõige väiksem ja kõige armsam, mis sest, et teised temast vähem armsad ei ole…
Hagen on tore poiss, kes oskab kenasti toimetada omaette ja koos vennakestega. Albertiga koos käivad nad igapäevasel sõjakäigul robotit ahistamas ning suudavad isegi mingi hetke koos mänguasjadega rahumeelselt nahistada. Hagen on klassikaline pesamuna, kes on juba harjunud saama seda, mida tema tahab ning kui muidu ei anta, siis võtab vägisi. Tema ohvriks langeb sageli Albert. Albert on meil üldse siin majas kõige suurem ahistamisobjekt ja seega ka kõige õnnetumas ja kurvemas seisus. Alexander ühelt poolt ja Hagen teisel… Hagen kakub Alberti käest mänguasju, sest just Alberti käes paistavad lelud kõige ägedamad ning tal on ka vaja. Kohe, otsekohe! Või siis Alberti joogipudel, mille ta nagu väike harakas Alberti käest ära rabab ja kaanima kukub. Albert on selline leebe ja heasüdamlik, kellel ei jää siis muud üle, kui ainult kurvalt pealt vaadata või siis ahastuses nutta. Tavaliselt teeb ta seda viimast, aga mõlemal juhul on teda päris nukker vaadata, sest ta laseb endale pähe istuda oma nooremal vennal ja on kaitsetu ka oma vanema venna ees, samas, kui keegi teine nutab, siis läheb Albert ja lohutab, pakub mänguasju.
Hagen oskab sõjasaagiga kiiresti-kiiresti eest ära joosta, samuti teeb ta kiireid põgenemisliigutusi siis, kui plaanin talle rohtu anda või siis mähkmeid vahetada. Hagen hakkas kõndima 10 kuuselt ning kui ma ütlen kõndima, siis seda sõna kõige otsesemas mõttes. Perearst küsis täna, kas potipeale paneme… Ei pane. Milleks küll? Las ta olla ja las saab suuremaks ning hakkab ise aru saama. Albert on ka mähkmetes. Hea küll, ma olen laisk ja ei viitsi hakata neid potitreenima- hea meelega pesen neid tagumikke ja vahetan mähkmeid. Ausalt. Albert on meil selline raudne tagumik, aga Hagenil on nii kapriisne peps, et sudokreemi kulub suisa purkidega ning kõiksugused mähkmed ei sobi. Näiteks on tema puhul täiesti out Pampers, Huggies on parajalt kahtlane ja pigem ei sobi ning Muumide mähkmed on enam-vähem, kuigi viimane ots ei sobi enam vist ikkagi need ka ja ostsin siis mingeid Eco mähkmeid, millega tundub, et nahk hakkab paremaks minema. Nüüd ma tean, miks Pampers pidevalt reklaamides silma jääb- selle pärast, et nad on kehva kvaliteediga, aga turul tahaks ikka püsida. Üldse, meie kohalikus supermarketis müüakse ainult Huggisid ja Pamperseid ning minu palve, et nad siia ka muud telliks, on jäänud kurtidele kõrvadele. Käisingi eile Prismas ja ostsin hulgim…
Hagenile meeldivad magusamad ja rammnusad toidud, Albert seevastu on gurmaan, kes naudib pigem soolaseid ja söömine on tema jaoks pigem nauding, Hagen seevastu sööb kiiresti ja kaob kähku tegeudele. Kuidagi mingisugused paralleelid Alexanderiga, kellel pole mitte millegi jaoks piidavalt aega- isegi mitte pissimiseks! Hageni absoluutseks lemmikuks on aprikoosipuder, mida ta on üldjuhul alati nõus sööma. Ahjaa, aastasel Hagenil on neli hammast: all 2 ja üleval 2, kusjuures, üleval ei ole mitte kaks kõrvuti olevat klotsi, vaid ebatraditsiooniliselt on üks esihammas veel puudu… Meil üldse selle hambumusega ei vea: minul ja Lauril on korras, aga Annabelil on meil kehvasti, Albertil tundub olevat samuti tee ortodondi juurde ning Hagen on veel selline, kellest aru ei saa ja kelle peale me kõik panustame. Annabeliga on tegelikult nüüd hästi, sest ravi käib ja ta saab endale ilusa naeratuse, mis sest, et 6 jäävhammast on suus vähem kui tegelikult olema peaks, aga see-eest on rida sirge ja naeratus ilus.
Hagen on haige, aga ega selle pärast siis sünnipäev ära jää, lihtsalt natuke teistmoodi, kui olin ette kujutanud.
Tegin eile Hageni sünnipäeva puhul tordi, mis külmus külmas ruumis läbi… Õnneks oli mul eile nii palju oidu, et jätsin selle tänaseks kaunistada. Ma päriselt kartsin, et see ei kõlba, sest eile tõmbas valgeśokolaadi-źelatiini segu tükki ning üldse oli see tordi tegemine selline üle kivide ja kändude protsess: ma ei osanud üldse valida, et mida ma siis teen, mida ma teha tahan ning lõpuks läksin kergema vastupanu teed ja valisin ühe turvalise tordi, mida ma ikka aeg-ajal teinud olen ja mida ma teha oskan, aga seekord tundus, et see läheb ikkagi nässu. Õnneks oli maitse selline nagu peab olema, mis sest, et väljanägemine selline pehmelt öeldes kole on…. Anna andeks Hagen, et ma ei pingutanud rohkem. Panna cottat tegin ka ja see oli nagu tavalisel- imeliselt siidjas ja ülimalt hea! Ahjaa, grill-liha on meie toidulaual miskipärast täiesti tavaline nähtus, ei tea küll, miks, ning ka täna sai vanavanematele pakutud grillilt tulnud köögivilju, sealhulgas maisi, ning liha. Mulle grillida meeldib. Tegelikult mulle meeldib üldse elusal tulel tehtud toit, see on kuidagi hingestatum ja maitsvam.
Hagen oli vapper, tegi vahepeal iluund ja püüdis küünalt puhuda teiste eeskujul. Ma teistest oskan pilti teha ning endast selfit… Minu masinaga igatahes mulle ilusat perepilti ei jäänud, kuid see-eest sain teisi pildistada ja mingi mälestus ikka jäi- ma olen olemas, lihtsalt kaamera taga. Ahjaa, minu vanaema küsis täna telefonitsi, et noh, kuna siis viies tuleb. Tuleb, tuleb, siis kui õige aeg.
Mis seal muud ikka, kui kerget paranemist ning päikesekuldset uut aastaringi mu pisikesele pesamunale.