See aasta pole just hästi alanud…
See aasta ei ole alanud hästi, mitte ainult, vaid tegelikult ei lõppenud eelmine ka just positiivsetes toonides. Siin on üks lõputu hädaorg… Mis seal salata, kusagil nädal enne jõule jäid lapsed riburada haigeks, Annabel on neist kusjuures siiani kõige leebemalt pääsenud ja tegelikult ka Alexander. Hagen suutis juba vahepeal terveks saada ja siis uuesti enda sünnipäevaks ennast korralikult haigeks keerata ja Albert pole üldse täiesti terveks saanudki, vaid purjetab ikka haiguslainetel üles ja alla. Albert on meil üldse üks müstiline mees, kelle palavikunumbrid löövad meie pere rekordeid…. Täna öösel oli suisa 39,6. Ta oli nii tulikuum, et isegi tema käelabad hõõgusid pimeduses. Päriselt, tema käelabad olid tulikuumad.
Albert magab kaisus, sest ta on vist lastest ainukene, kes oskab kaisus magada ja voodit jagada, sest teised on nagu elevantidest tähekesed , kelle kõrvale minusugune enam ära ei mahu. Hagen on kusjuures veel see kõige suurem ja kõige kapriissem ka: talle üldse ei sobi, kui keegi peaks külge keerama, mille peale ta hakkab ise nihelema ja vigiseb ka veel otsa ning ta norskab nagu merehärg. Aga Albert on mõnus mehike. Albert on hetkel laineharja tipus oma palavikuga ning seetõttu ka küllaltki taltsaks muutunud: võtab ravimeid pea-aegu, et vabatahtlikult. Või on ta vanemaks saanud… Eks inimene ikka harjub.
Alexanderi pärast tunnen mina kõige suuremaid süümekaid, sest tema saab kõige vähem positiivset tähelepanu. Ta lausa januneb tähelepanust, ta tahab mängida, rääkida, toimetada ja mul jääb aega väheseks. Lasteaeda ma teda ei vii, sest seal on Covid-19 sees ja no milleks meile seda veel siia hädaorgu lisaks vaja on. Rikastamise mõttes, annab värvi? Ei, tänan, ei soovi. Ma siin mõtlen, et mis nendes pisikestest järele jääb, kui peaks veel sellel tõve ka otsa endale saama. Albert seda ilmselt üle ei elaks, aga noh, minu isiklik tragöödia oleks lihtsalt teile puhas statistika, mis ma siin ikka oleksitan ja niisama… Natuke õelust ikka ka: siis saaks jälle mõnel konverentsil keegi ettekannet teha ja presenteerida, milline häppening, wow! Eks ma olen praegu natuke väsinud, natuke õel ja natuke õnnetu. Läksin täna Albertiga perearsti juurde ja ta pani enne uksest välja astumist röökima… Et siis, kas nii ongi, kas nii jääbki. Ja suured pisarad voolasid endalgi mööda põskesid…. Lihtsalt sellest pingest, et kõike ja koguaeg ja siis jälle…
Selle kõige foonil üritan ise kuidagi ellu jääda. Ei, see ei ole jaanuari teema, see on pikemat aega, üleüldiselt. Võibolla on minu oskus kasutada aeg puudulik, aga kuidagi väheks jääb sellest 24 tunnist ja minust endast ka. Üks osa tahaks aega mulle endale, aga seda ei ole olemas ja siis peaks ma tegelema veel koolitöödega ja kusjuures, tegelen ka, aga noh, mis hinna ja mis kvaliteediga…. Praegu kirjutan orientaaluskumuste seminari jaoks tööd ja tähtaeg on 20. jaanuar. Iga päev kirjutan, aga lehekülgi juurde ei tule, miskit on ikka kusagilt puudu… Vaikust ei ole, rahu ei ole, keegi tahab midagi ja keegi tahab kedagi ja ma ise ka ei tea. Haiged lapsed tahavad tähelepanu, tahavad arsti juurde, tahavad süüa ja elamine tahab koristamist ning- see on surnud ring.
Keegi meist läheb siin suusareisile- ilmselgelt ei ole see mina. Keegi meist saab ringist välja- mitte mina. Keegi meist saab vaheldust ja rahulikult magada- mina? Ei… Aga ma olen rõõmus, et vähemalt kellegil meist hästi läheb.