Lapsed
-
Kuidas mitte hulluks minna?
Alexander. Ta vihkab (!) lugemist ja kirjutamist vist ka. Kätte on jõudnud aeg, kus reedel tuleb esitada lugemispäevik suvel loetu kohta. Tal oli praktiliselt terve suur suvi aega, et neid lugemispäeviku lehti kirjutada, aga me karjusime, sanktsioonitasime, karjusime ja piirasime ning tulemus on see, et Alexander ulgus eile nutta ja heitis MEILE ette, et MIKS ta peab nüüd seda kõike KORRAGA tegema. Tänaseks on MEIL tehtud kaks lehekülge: “Tobias ja 2.B” ning “Pettson ja Findus mängivad peitust” ja “Punamütsike” ootab oma järge. Alexander luges ise läbi Punamütsikese ning umbes pool Tobiase ja 2.B raamatust. Ülejäänu lugesin talle ette mina. Jah, ma andsin alla. Lugemispäeviku lehed kirjutan talle ette ja temal…
-
Lasteaed ja lapsed
Poisid käivad taas lasteaias. Lauriga hommikune minek on kergem, sest siis ei üürga poisid kaua ning rahunevad kiiresti ja lähevad mängima. Üllatus-üllatus, aga Albertiga annab läbirääkimisi pidada ja Hagen on hoopiki see kangem mees. Täna oli Hagen ennast salamahti wc-s paljaks koorinud ja tormas rühma kellukate ja kannikate välkudes. Ta on hästi väle ja seda palja peega jooksu võib igaüks ise ette kujutada. Hageni jaoks vabanemine, aga miskipärast õpetajale ei sobinud, et üks paljudest on paljas ning suunas teda riietuma, see jällegi väikesele inimesele ei meeldinud ning suurest protestist karjus ta emme ja issi järele. Õpetaja ütles, et Hagen on äge kutt ja ta on ju tegelikult oma rühma nooremate…
-
1. september ja palju pisaraid
Septembriga algab igas mõttes uus hooaeg meile kõigile. Suurematel sai läbi koolivaheaeg ning väiksematel lõigati järsult läbi suvi koos kodu ja vabadusega. Vabadusega ükskõik kuna pükstest välja hüpata ja palja peega edasi joosta, vabadusega murule oma junnid jätta… Albert ja Hagen alustasid oma lasteaiateed uues rühmas – liitrühmas. Lapsevanema soov oli, et vennakesed saaksid mõjuvatel põhjustel koos jätkata ning seda meil ka võimaldati. Liitrühm tähendab siis seda, et seal on lapsed vanuses 2-7 aastat, sõimest eelkooliealisteni välja. Tegelikult võib see mõnele julmalt kõlada, aga minu poistele on see igati mõistlik keskkond. Mulle meeldib, et koos on erinevas vanuses lapsed – see võiks neile tunduda kodune. Igatahes see uus rühm oli…
-
Alexander 8!
Täna oli kaua oodatud päev- Alexander sai 8! 21. august 2015 kell 12:38 Tartu Ülikooli Kliinikumis. Kaal: 4150g Pikkus: 52cm Apgar: 9/9 Sass kohe oskab! Paljuski meenutab ta mind, kui lapsena pildistamisel samamoodi veiderdasin, aga siis tuli need pildid ju ka ilmutada või siis filmirull koos teistega põlema panna – kumbki lahendus polnud ju soodne. Tegelikult on Alexander iseloomultki minu moodi. Ma lõviosa ajast hoian kahe käega pead kinni siin poistekarjas, aga siis jälle taban ennast mõtlemast, ehk on veel lootust, minust sai päris ok inimene vist, ehk saab nendestki. Sassile ei meeldi näiteks lugeda, ehkki ta loeb palju paremini kui kevadel. Mulle ka ei meeldi , näiteks ei ole…
-
Pealkirjata
Ma ei oska siia pealkirja panna, sest ei üks ega teine kajastaks tegelikkust. Tahaksin kirjutada, kuidas paljulapselisel olid lapsed ja koerad mööda küla laiali, aga tegelikult sai jooksu ainult Albert ja ühes temaga Latte, seetõttu on lühikest ja löövat pealkirja raske sõnadesse panna. Mina läksin hommikul väikest tööampsu tegema ning Lauri lahkus ühes minuga ja nagu hiljem selgus, siis ka Albert koos Lattega. Ei, Lauri ei surnud koos minuga ära, aga sõitis ka minema. Ei, ta ei jätnud meid maha, ebahuvitaval kombel läks temagi leiba lauale tooma. Ei, ei läinud poodi, tööle läks, tööle…Käin paar korda kuus paaritunniseid tööotsi tegemas: mõnes toidupoes põrandaid pesemas ja suurfarmis lehmi lüpsmas, et siis…
-
Esimest korda
Väikesed poisid käisid täna esimest korda Tallinna Loomaaias, Sassi jaoks oli see teine ja Annabeli jaoks – vist ma ei teagi. Google tuletas meelde, et täpselt kuus aastat tagasi olime samas kohas, isegi ilm oli sama. Seekord tundsin, et oleksin just kui välismaal, sest eesti keelt nagu eriti ei kuulnudki. Mina jäin täna tagasiteel autos magama – esimest korda tõmbasin ennast kerra ja magasin päriselt autosõidu ajal. Esimest korda üle hulga aja jäi Lauri täna meist varem magama (jah, ta magab ja meie oleme veel tegusad). Ja mina nutsin täna esimest korda loomaaias… Meil kõigil oli raske. Kõik oli tore hetkeni, kui Albert otsustas, et hakkab karjuma, lihtsalt, tühja koha…
-
Meie kord
Paar päeva tagasi otsustasime Lauriga, et võtame Hageni ja Alberti näppu ning jalutame poodi. Hagen nautis kogu ettevõtmist algusest lõpuni: küll jalutas ta meist ees ja siis jäi jälle suu lahti bussi või mõnda mööduvat autot imetlema ning vudis meile siis jälle järgi ja meist ette. Albert seevastu kõndis rahumeelselt ülekäigurajani ja siis pistis karjuma. Albert karjus nii nagu ta meil kodus karjub – täiel võimsusel. Mis sa siis teed- muidugi, et lähed poodi lootuses, et ta maha rahuneb. Ei rahunenud vaid röökis hüsteeriliselt üle poe ning nõudis sülle. Ja siis oligi meie kord olla poes lapsega, kes karjub ja loobib ennast pikali: kord kõhuli, siis jälle selili käed-jalad laiali…
-
Mis siin haiseb?
Mõned head päevad tagasi tundsin Alexanderi toast kohutavat lehka tulevat. Esimese hooga arvasin, et keegi on toas ära surnud, aga ma ei suutnud tuvastada laipa. Järgmiseks arvasin, et haiseb mõni madratsi vahele unustatud lihaviil. Madratsi alt leidsin mõned legod ja need ei haisenud. Nuuskisin ringi ja aru ei saanud. Lasin lastel segi keerata mänguasjakastid, et ehk on kusagile peidetud mõned trussikud ja siis on sinna sisse mõni väiksem kass ära surunud või siis mõni suuremat sorti hiir. Ei suutnud me Alexanderi toast leida trussikutesse surnud lemmikloomi ega isegi mitte musti pükse – tuba oli selle seitsmese noormehe kohta vägagi korras, aga ometigi haises. Kes mind teab, siis olen lõhnade suhtes…
-
Paha tuju
See, et ma hommikuti veidi pahur olen pole mingi ime, aga kolmapäeval ärkasin kohe eriti halva tujuga: lõin silmad lahti ja kõik oli halvasti. Järgnev pilt siis Alexanderist, kes saab minust aru ja mina omakorda temast. Keetsin pudru valmis, titted hakkasid ennast toppima ja minul käis klikk, et tuleb minna. Nädalavahetusel käisime paaris avatud talus ja Lauri leidis, et selliste tittedega küll kusagile kaugemale minna ei saa, kujutagu ma ette, milliseks see käik kujuneb, sest ühest farmist teise tited karjusid ja kaklesid, kaklesid ja karjusid…. Köitsin siis kolmapäeval oma elu õied ja enda paha tuju kimpu ning asusin teele Rakśi Loomaaeda. Tahtsin sinna minna juba eelmisel aastal, rääkisin sellest ka…
-
Annabel 15!
Annabelil oli 14. juulil sünnipäev – 15! “Mis sa sünnipäevaks saada soovid? Ma tean küll, mis me sulle kingime; trussikuid ja sokke!” Ja siis enne sünnipäeva ja enne jõule käib ikka see jutt, kuidas keegi saab sünnipäevaks neidsamuseid – ka see aasta polnud teistsugune, kuigi seekord said lubadused tõeks ning pisikesed poisid ulatasid õele sünnipäevahommikul kingikoti lubatud püksikute ja 10 paari sokkidega. Te võite vaid ette kujutada, kui kurvaks vajus Annabeli nägu… Pärast tunnistas ta mulle, et sisimas lootis, et see pole ainus. Ei olnud ka! Lastega on alati nii, et neile tahaks rohkem ja veel ning ka siis jääks väheseks. Lastele annaks oma hinge tagant viimsegi ning siis hakkaks…