• Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    September

    September on meie kõigi jaoks väheke uutes värvides: Alexander koolis, väikesed poisid lasteaias ning Annabelil on käsil muusikakooli lõpetamine, mina käin tööl ja üritan koos Lauriga kohaneda uute väljakutsetega. Täna oli siis selline päev, kus mulle jõudis kohale reaalsus, et ma jäängi vist lasteaias käima.. Albert hoiab minust iga keharakuga kinni ning muus asendis ja olukorras nutab ja karjub Albert ennast ribadeks. Hagen seevastu on nagu pudrukuul, keda jätkub kõikjale ja kes võtab kõigest viimast. Täna näiteks otsustas ta lasteaias kõik käeulatuses olevad mänguasjad laiali loopida. Distantsilt tabas mind näiteks puust klots otse pähe, mille järel ma otsustasin rühmast lahkuda. Albert jäi röökima ja pudrukuul ei lasknud ennast segada enda…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Midagi olulist!

    Olen jätnud siia kõige muu melu kõrvalt kirjutamast midagi väga olulist: Alexander läks vahepeal kooli. Ilm oli muidugi esimese septembri kohta imeline: vihma sadas ning kiskus vägisi kapist kasukat haarama. Pidulik õues pildistamine jäi ära ning selle asemel tulevad millalgi klassikalised aulas tehtud pildid. Alexander teatas mulle, et tema on nüüd rõõmu koolipoiss! Rõõmu on tal need päevad tõesti jagunud, sest seda elevust ja sädet silmist läigib kaugele ning kooli läheb ta hea meelega. Ütles, et tal on maailma parim õpetaja. Loodan, et seda vaimustust jagub järgnevateks aastateks! Alexanderi aktus oli oluline sündmus ka Annabelile ning tunuds ülekohtune teda titevalvesse jätta- kutsusime Mamma väikeseid poisse valvama ja läksime kolmekesi Alexanderi…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Kaos

    Lähen teisipäevast tööle ning meil on lasteaeda harjutamise ja lasteaiaga harjumisega kiire. Ütleks nii, et minu ilus elu sai reedega läbi ning pean hommikuti tänu kõigele normaalse inimese kombel äratuskella järgi tõusma hakkama. Käisime põgusalt lasteaiaga tutvumas ning reedel jäime väheke pikemalt. Hagen ja Albert lähevad ühte rühma- sõime. Hagen on nagu musirull, kes võtab kõigest viimast. Hommikul vitsutas väike inimene koost teiste omasugustega helbesuppi süüa. Jah, lugesite õigest. Ma ise imestasin, et kuidas see puder teil nii vedel on, aga siis selgus, et ei olegi puder, neljaviljahelvestest keedetud piimasupp. Kas seal ka piima oli, ei tea. Veel ei tea ma, kuidas see maitses, aga Hagenile igatahes meeldis. Albert seevastu…

  • Emotsioon,  Lapsed

    Imelise elu lainel.

    Avastasin eile Alexanderi käsivarrelt paaripäevase sinika. Sinikas ise oli umbes minu sõrmeotsa suurune ümmargune laik. Kust said? “Kukkusin,” kõlas vastuseks. Mingi hetk märkasin sama suurt ja värsket laiku Alexanderi õlavarrel. Ma olen varem oma elu jooksul taoliseid siniseid laike näinud ning mingit muud võimalust siin olla ei saanud, kui et ta on endale neid ise teinud. Nii ma siis küsisingi otse. Annabel kõrvalt noogutas ja ütles, et jah, ta on näinud, et Alexander teeb neid endale ise. Õhtuks tekitas mehikene endale veel ühe värske sinika juurde, et kaks sinikat kõrvuti on ikka parem kui üks. Homme on esimene september, Alexanderi jaoks esimene koolipäev ja esimene päev, kui ma teda meikima…

  • Elu,  Lapsed

    28.08

    Miskipärast ei ole pilve jõudnud kõik pildid, mis täna klõpsinud olen. Siin on tänasest ainult paar pildikest Albertist ja Hagenist ning ongi kõik. Suvi hakkab otsi kokku tõmbama ja patt oli tänase ilmaga kodus passida- pakkisime terve pere (seekord siis ka Lauri) kokku ja võtsime suuna Peipsi poole. Eelmine kord Peipsi ääres oli nii sekśikas, et väike värin oli sees, et kuidas siis seekord hakkab olema. Albert oli täna väga tubli poiss! Saime endale privaatse liivariba kõrkjate ja puude vahel ja tõsiselt, see oli puhas luksus! Üks seltskond kõndis sealt korra läbi, aga ka nemad otsisid privaatsemat nurka ning eemalt selle ka leidsid. Nii vahva oli, kuidas Albert võõraid nähes…

  • Emotsioon,  Lapsed,  Retseptid

    Tordileee… Alexander 7! …ja pisut koolijuttu ka.

    Alexander sai 21. augustil seitse ning kui juba seitse, siis tuleb ikka korralikult ette võtta- kaks päeva, kaks erinevat torti ning palju häid inimesi ning toredaid emotsioone. Õigel päeval oli menüüs siis selline isend, milleks inspiratsiooni sain kuulsalt Prantsuse tordilt- Fraisier. Reptsepti kodustasin ja kaunistasin ka mitte just traditsiooniliselt. Tort tuli kõrge, biskviit õnnestus seekord veatult ning tulemuseks oli ilus, mahlane ja hea õhtu nael, mis oli täpselt Alexanderi vääriline! Mulle meeldib enda laste jaoks teha, see ei ole saladus. Mulle meeldib pidada nende sünnipäevasid, valmistada neile rõõmu- Sass oli rahul ja õnnelik! Annabel käis ja tundis väikest kadedust, sest selgus, et temagi oleks tahtnud enda sünnipäevaks midagi sellist. Päev…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Olukord on sõge.

    Meil hakkas siin millalgi vaikselt kätte jõudma trussikupõud ning selle leevendamiseks tuli pesumasin tööle panna. Raske südamega panin masina tööle, kuid kuivatit käima panna käsi ei tõusnud. Õnneks on praegu päikselised ja kuumad ilmad ning pesu kuivatasin hoopiski rõdul. Need, kes vaimusilmas rõdul nööre ja nendel suspesid rippumas näevad, siis kujutage edasi endale ette. Meil pesunööre ei ole, resti ka mitte, aga meil on suhteliselt privaatne rõdu (sealt näeb ainult Lembitu varbaid ja neid ka vaid teatud olukorras) ning seega tekitasin sinna pinnalaotuse puhtaks pestud pesust…. Siit saab järeldada, et me seilame endiselt börsil. Ole loll, aga visa. Jah, loll ja visa veel ka pealekauba. Meil seda pesukest ikka siin…

  • Elu,  Lapsed

    Naljakas on kõigil teistel peal minu.

    Nali on muidugi minu kulul, eksole. See olukord on kestnud juba pikemat aega ning peategelaseks on Albert- ikka ja jälle Albert. Inimesed magavad öösel ikka pea padja peal, eksole: mina mitte ning see olukord hakkab väljuma kontrolli alt. Albertil on mingi teema patjadega: ta kisub kõigilt enda patjadelt püürid ümber ja viskab padjad enda voodi taha, aga minu padi on vat see püha lehm, mis sobib magamiseks, millelt ei kisuta püüri ümbert ning mida ei visata voodi taha ega voodi alla. Nii ongi, et meil käib Albertiga võitlus minu padja pärast. Kaotajaks olen alati mina. Püüan olukorrale läheneda loominguliselt ning lahendanud enda peaalust küll tema pisikest tekki padjaks voltides ning…

  • Elu,  Lapsed

    Aasta täis hala.

    Mott on maas. Ma pole ammu kirjutanud, sest see siin kipub hala olema, aga ma ei oska teisiti. Ma olen vist inimene, kellel on klaas alati pooleldi tühi. Tegelikult on nii, et kui päris kriitiliseks kisub, siis jällegi on see klaasike pigem ikka pooleldi täis. Mis siis vahepeal uut? Ei midagi, lastekliiniku seinad on endiselt roosad, krohvi koorub ja Albert kardab paaniliselt kõiki arste. Käisime ühe ja teise juures ning nüüd ootame viimast epikriisi, et saaks hakata pabereid vormistama, sest Albert vajab rehabilitatsiooni: logopeedi, füsioteraapiat ja tegevusteraapiat. Kui Albert oli väike, päris pisike, siis tekkis tal ühe kehapoole mahajäämus… Füsioteraapia aitas toona mehikest kõvasti, aga siis tuli covid-19 peale ja…