Puhast pesu oli kogunenud kappidesse jagada kaks tublit ja mehist kuivatitäit ning seda oli palju. Täpselt nii nagu pesukorvi asjad visatakse, täpselt nii leiab neid ka ka kapist- selle vahega, et need on puhtad. Sass on fenomenaalne: kõik, mis seljast kukub, jääb elutuna lebama kukkumiskohta- püksid pahupidi, üks sokk siin ja teine seal… Tema toas vedelevatest riietest ei saa ma ammu enam sotti, mis puhas ning mis must, sest kapist kaevab ta riideid nagu urukoer nii, et mulda lendab kahte lehte… Riiete nuusutamisest olen ammu loobunud, sest inimene õpib läbi kogemuste, läbi õppetundide- paari musta soki nuusutamine on mind muutnud ettevaatlikuks ning seeläbi pesen puhtaks kõik, mis vähegi kusagil vedeleb……

Heast ja halvast või siis halvast ja heast. Mõne õnn on teise õnnetus ja siis vastupidi. Albert on jõudnud küllastumiseni logopeedilisest abist või siis logopeedist. Ma isiklikult kahtlustan seda viimast. Näiteks tegevusterapeudiga neil koostöö sujub ning isegi liigagi hästi ja eduliselt, füsioteraapias oleme paar korda ka käinud nind tublisti toimetanud ja treeninud, aga logopeedi juures pole meil kunagi hästi läinud. Logopeed on Albertiga hästi ettevaatlik ja teeb poisi soovide ja tahtmiste järgi, tegevusterapeut jällegi ütleb ja Albert teeb. Üks on pehme ja järeleandlik, teine jällegi otsekohene ja sihikindel. Mind eelmine kord natukene häiris ka see, kui logopeed järjekordse ebaõnnestunud alguse järel küsis, kas Albert kusagil ka ilma minuta on olnud…

Sageli on nii, et iga postituse juurde ei oskagi õiget ja tabavat pealkirja välja mõelda. Enamikele postitustele tahaks lihtsalt kirjutada “Elu”, sest see siin ongi elu selle kõige ehedamates värvides. Mina näen elu värvilisena. Must on ka värv, eksole? Polegi pikalt kirjutanud, sest… Tabasin ennast mõttelt, et ma olen jaganud liiga palju: liiga palju lastest, liiga palju oma elust ja olemisest, et olen hakanud mõtlema, et ehk ei pea, aga jagatud mure on ju jagatud ning rõõmgi peaks saama suurem ning tegelikult ma elan siin ennast kirjutades suuresti välja, et ventileerin ja maandan ning siis on hommik jällegi õhtust targem ja jõuab kätte aeg, kus tekivad kahetised tunded. Pealegi, vahepeal…

Tahtsin juba eile kirjutada, aga silm vajus kinni enne soovi realiseerimist. Hetkel on elukorraldus selline, et Lauri mõnuleb E-R kusagil Tallinnas: tööpäevad lõppevad umbes kell neli/viis ja edasi on lebo ilma meieta. Üldjuhul käin mina ka tööl, lihtsalt see nädal on olnud natuke erilisem. Ma siin kujutasin ette, et see võiks olla päris tore nädal pisikeste poistega koos, et saame tiksuda omas rütmis, omade reeglite järgi, aga ikka on paar pealtnäha tühist asja selle nädala ära rikkunud. Hagen väljendab minu meelsust praegu kõige ilmekamalt. Udustasin meelega tausta ära, et dekoreeritud aknaklaas tähelepanu tähtsamalt eemale ei juhiks. Mulle ei meeldi, kui arvatakse, et ma vajan jubedalt abi ja mulle tuleb rõõmu…

Sass tõi koolist tuulerõuged ning nendega nakatus ka Albert ning ikka täpselt nii, et hoidsin hinge kinni, kas koorikud tulevad õigeks ajaks ja hoidsin pöialt ja varbaid, et haiglasse mineku ajaks enam punne juurde ei tekiks. Napilt mahtusime ajaaknasse. Esimesel päeval täitsime pabereid ning teisel läksime haiglasse tagasi söömata-joomata. Mina muidugi sõin kohusetundliku kodanikuna hommikul vara kõhu täis, kallasin kohvi sisse ning alles siis tõstsin magava Alberti voodist, pakkisin ta otsemaid riidesse ning viisin autosse. Eelmisel õhtul olime igaks juhuks kõik söödava silma alt ära tõstnud, sest ei tea ju, milliseks see hommik kujuneb. Jõudsime vaevu meie palatisse tagasi, kui juba tuli keegi meid lasteintensiivi viima. Albertile Dextor ninna, väike…

Maraton on läbi. Lähen nüüd tööle uuesti kaheksa päeva pärast ja kokku on kuu lõpuni jäänud ei rohkem ega vähem kui neli tööpäeva. Lõhkusin tööl käia nii, et reedel tundsin reaalselt, et kui laupäevast valvet vahetatud ei saa, siis viskan ennast keset parkimisplatsi pikali ja hakkan nutma- iga mu keharakk karjus väsimusest vaba päeva järele. Ja ma sain selle, läbi suure häda ja pika otsimise. Huvitav on see, et kui valvet müüa, siis leiab soovijaid küll, aga vahetada on keeruline. Õnneks hea kolleeg tuli vastu ja sain selle ühe õnnetu valve lükata kuu lõppu. Ega see vahetamine ka lihtne ole, sest ma ei saa ju päris iga päeva vastu vahetada…

Viimaste päevade jooksul tunnen, et insuldist pole enam palju puudu, sest selle äärele suudab mind viia ei keegi muu, kui minu armas Alexander ning lisaks temale mõned ekstrad argipäevast. Alexanderi klassijuhataja jällegi iseloomustab teda, kui rahulikku, sõbralikku, püüdlikku ja abivalmist poissi, kes tahab olla hea ja sõnakuulelik… Arvab, et Alexander elab koolist kaasa saadud pingeid kodus välja. Võibolla. Ma ei tea, mina näen õhtuti hoopis teistsugust Sassi ning meie saame siis tunda ja näha pingetest laetud väikest Alexanderit. EI teagi, kellele kaasa tunda. Annabel andis teada, et leidis spordihoonest ka kadunud tossu üles… Albert ja Hagen kallasid orbeezid laiali. Kes veel ei tea, siis need on pisikesed vees paisuvad terakesed.…

Kust tuleb armastus? Hakkasin eile peale tööd köögis süüa tegema: paneerisin liha ning seisin juba pikemat aega pliidi ääres. Ühtäkki hakkas Albert toas söögitooli kallal nihverdama. Need on suured ja rasked seljatoega toolid, mida ühel kolme aastasel pole just kõige kergem punktist A punkti B sikutada, aga Albert oli järjekindel. Poisi silmad läikisid kavalusest ning lõpuks jõudis ta läbi raskuste tooliga kööki minu juurde. Ma ausalt arvasin, et ta üritab midagi köögi kapi pealt kätte saada, aga ta lükkas hoopiski tooli pliidi ette, sirutas oma pisikese näpu tooli suunas ja ütles: “Istu! Ma almastan sind!” Almastma ja ammastama tähendab siis tema keeles armastama. Mitte üks teine suurem pärdik ei tulnud…

Eesriie langeb. Ma pole viimastel päevadel suur asi inimene olnud. Siinkohal siis kirjutan, sest nii on minu jaoks kergem, ma ei taha küsimusi, sest mul ei ole endalgi vastuseid, ma ei taha teatud teemal rääkida- isekas nagu ma olen, ainult minu vajadused ja minu soovid. Ma tean seda, aga siinkohal tahan, et minu soove austatakse. Ei mingeid küsimusi ja ei puuduta seda teemat, kui tahan, räägi ise, jagan ise. Miks sellest siia kirjutada, kui see ei jää privaatseks? Sest ma ei oska rääkida, aga jagamine pidavat koormat kergendama, ma siis kirjutan… Käisime Albertiga lastekliinikus. Aasta emana olin järelkontrolli unustanud ning poolest aastast sai siis aasta-poolteist… Seekord vahetasin arsti, mitte seetõttu,…