Niisiis.

Puhast pesu oli kogunenud kappidesse jagada kaks tublit ja mehist kuivatitäit ning seda oli palju. Täpselt nii nagu pesukorvi asjad visatakse, täpselt nii leiab neid ka ka kapist- selle vahega, et need on puhtad. Sass on fenomenaalne: kõik, mis seljast kukub, jääb elutuna lebama kukkumiskohta- püksid pahupidi, üks sokk siin ja teine seal… Tema toas vedelevatest riietest ei saa ma ammu enam sotti, mis puhas ning mis must, sest kapist kaevab ta riideid nagu urukoer nii, et mulda lendab kahte lehte… Riiete nuusutamisest olen ammu loobunud, sest inimene õpib läbi kogemuste, läbi õppetundide- paari musta soki nuusutamine on mind muutnud ettevaatlikuks ning seeläbi pesen puhtaks kõik, mis vähegi kusagil vedeleb…

Riided said sorteeritud ning tagasi kappidesse jagatud täpselt sellistena nagu need mulle pessu jõudsid- pahupidi ja poolnussati. Minu riided on ainsana eeskujulikult jõudnud pesust kappi, sest täpselt sama eeskujulikult mina neid ka pessu saadan….

Sass suutis mind endast täna välja viia, sest ta valetab. Valetab, valetab, valetab. Ma siin kiitlesin, kuidas Sassile on hakanud lugemine meeldima, et nüüd loeb kooli jaoks enda vabalt valitud raamatut, milleks on siis üks osa Hirmsa Henry sarjast ning talle pakub see elevust ja rõõmu. Sass valetab, sest ta lihtsalt keerab lehekülgi edasi, et meile näidatata, et ta on lugenud ja tubli olnud. Täna jäi ta haledalt vahele ja kukkus kolinal ning nuttes enda kaevatud auku mida ta eelnevalt ikka sügavamaks ja sügavamaks kaevanud oli. Hiljuti “loetud” lehekülgedelt vaatas vastu pilt, kus kaks vanainimest istusid kiiktoolides ning küsimuse peale, mis seal toimus oli vastus loogiline: nad läksid vanaemale ja vanaisale külla. Ei, vanaisast ja vanaemast seal juttu küll ei olnud ning siis kooruski kiht kihi haaval lahti vale tema lugemisest…. Saatsin ta üles lugema ning selle asemel, et lugeda, tuli vennike natukese aja pärast alla ja teatas, et ta koristas natuke vetsu…

Tahtsin õhtul Alexanderiga kahekesi V-Spasse minna… Seekord jääb minek ära, telefoni panin tal lukku, arvutimängudele keelu peale. Valetamist ma ei salli.

Lauri tõi mulle paar Duriani kommi maitsmiseks, ma pole ammu midagi nii jälki suhu pistnud- ma ei tea, miks ta mulle küll nii teeb. Ta ise ainult naeris…

Kell on vaevalt üks päeval ning mul on juba tuju paha.