-
Pingutused Sassi sünnipäevaks.
Alexanderi sünnipäevaks oli plaan talle uus tuba kinkida. Tuba oli tal tegelikult olemas, aga uuenduskuuri polnud see kunagi meie poolt läbinud. Tegelikult oli Sassi sünnipäev lihtsalt heaks ettekäändeks, et midagi jälle ära teha. Nagu ikka, tulevad head mõtted järsku ning nende realiseerimisega võib tekkida teatud takistusi. See on täpselt nagu talverehvide vahetamise ja esimeste külmadega- igal aastal tuleb see talv nõnda ootamatult… Tark inimene võtab tasa ja targu ning lepib juba aegsasti mõne oskaja töömehega kokku, eksole. Idee oli kuldaväärt, aga tegijat ei olnud, sest kõigil, keda tööle oleks tahtnud, olid juba objektid suveks valmis ning käed-jalad tegemisi täis. Hurraaa… Aga ega siis midagi tegemata jää, tuleb teatud järeleandmiseid teha,…
-
Kui palju on emmel raha?
Alexander küsis minu käest millalgi, kui palju mul raha on. Tema jaoks on nii müstiline, et on raha, mida saab käes hoida, ja siis on pangakaart. See, et kaardiga maksta saab, see on midagi imelist: lihtsalt lähed poodi ja ostad, aga see, kuidas sinna see raha saab, see on midagi mõistusevastast. Eks me oleme talle püüdnud ikka seletada. Hiljuti ta küsis siis, kui palju mul pangas raha on. Ütlesin talle, et 20 eurot. Noh, mis seal siis ikka, ta nagunii ei adu raha väärtust, vastupidiselt Annabelile, kes on kõige suurem kopikakoi minu enda järel. Täna saabus siis see imeline päev, kus meil figureerib siin kodus paar tundi üks võõras inimene.…
-
Läksin tööle.
Täna hommikul hakkasin ennast tööle sättima ja ma nii kohutavalt vihastasin, et see vääris siia kirjutamist. Teate ju küll neid hommikusi rutiine: juuksed ja kulmud tuleb sirgu kammida. Ma hommikust duśśi ei armasta, sest ma ei viitsi (laisk!!) juukseid föönitada. Pesen siis pead koos kulmudega igal õhtul, sest siis saab hommikul ju sutsuke kauem magada, eriti veel siis, kui pikka ja raske tööpäev on ees ootamas. Tegelikult on jumalast zen, sest mõtlema eriti ei pea, see pole ka minu tugevaim külg ning enamjaolt makstakse puhtalt istumise eest. Mulle selline töö sobib. Täiega. Eile juhtus aga nii, et magamaminek jäi hilisemaks, sest tagusime Annabeli ja Sassiga lauamänge mängida. Nutsime, naersime ja…
-
Alexander 6
Alexander sai täna kuueseks! Ta ole aastatega üldse muutunud! Hea küll, valetan, ta röögib vähem, palju vähem. Kui Alexander sündis, siis ta karjus pidevalt- vähemalt meile tundus nii. Elu koosnes ainult karjumisest. See oli päris õudne. Televiisorist vaatasime uudiseid, vaatasime saateid, aga aru midagi ei saanud: see oli nagu üks lõputu tummfilm selle vahega, et Alexander karjus taustaks. Aga Alexander kasvas ning lõputust röökimisest sai mälestus mis ei unune iial. Tegelikult on temast kasvanud ääretult armas poiss. Imestan ikka sageli, kuidas võib ühe nii väikese inimese sisse nii palju armastust ja hoolimist ära mahtuda. Koerustükke muidugi ka. Ta on otsast lõpuni, pealaest jalatallani, tegutsemist täis- teda jagub kõikjale. Alexander on…
-
Alexander valmistub ja meie ka.
Alexander on juba rohkem kui kuu aega valmistunud oma sünnipäevaks. Iga päev räägib, mitme päeva pärast on tema sünnipäev. Ühel hommikul tõmbas härra endale sünnipäevamütsi pähe ja teatas: “Pange kingitused valmis, varsti on minu sünnipäev!” Ootaja aeg on pikk: selle aja jooksul on korda saadetud lugematul arvul sigadusi. Näiteks sai Alexander keelu Annabeli Nintendo Switchiga mängida kuni oma sünnipäevani. See oli umbes kolm nädalat tagasi siis. Vahepeal on väikeseid järeleandmiseid ka tehtud ja lubatud sutsukese mängida, kui ta hästi käitub, aga seda hästi käitumist ei jätku kauaks… Ta on pealaest jalatallani tegusid täis. Poiss ei ole halb, lihtsalt tema teod on natuke pahad. Näiteks suudab ta Alberiti niiviisi pöördesse ajada,…
-
Rasked ajad
Eks see pole jul kellelegi saladus, et kõigil on aeg-ajalt raskeid aegu. Nii ka meil. Tõmban plaastri valutult pealt ning tunnistan, et meie lastel on raske, meil kõigil on, ning selleks, et ebasoodsaid aegu üle elada, püüame leevendust ostida erinevalt. Albert järab näitkes pooleldi kuivanud saiakontsikut või siis haarab ühe küpsise teise järel. Sass üritab sügavkülmast endale jäätist pätsata või śokolaadikreemiga saia teha. Vahepeal see ka õnnestub. Mina järan meeleheitlikult õunu, söön vargsi sinki, śokolaadikreemiga saia, küpsist ning kõike, mis käe ja silma alla ning vähegi süüa sünnib. Annabel sõelub köögi vahet ja küsib iga paari minuti tagant, kas söök on valmis. Selle vahepealse aja jooksul üritab ta enda aega…
-
Siis, kui ALE on HALE
Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga meil on nii haledad allahindlused, vähemalt see osa, mis puudutab riideid. Algamas on kool ja mõni mees peab minema lasteaeda ning seoses sellega tuleb vägisi kaubandust väisata. Masendav… Allahindlus KUNI 60%, KUNI 40% jne. Johhaidii, sõitke seenele oma kuniga. Soodustus ei kehti juba punase hinnasildiga toodetele, soodustus ei kehti juba allahinnatud toodetele… Seda loetelu võiks ju sisu täiteks jätkata. Käisime konkreetselt spordipoodides Annabelile kehaliseks riideid otsimas. Ja mis te arvate, et tulin välja suure saagiga? Ei, mitte ühtegi asja ei ostnud. Masendav. Noh, võibolla olen mina lihtsalt nii rott, et ei saa lubada lapsele 70 euriseid retuuse. Sassile oli vaja dresse ja viisakaid…
-
Pariisi õunakook
Lisaks sellele, et ma mitte midagi ei tee, siis võtsin ahjust selle aasta esimese õunakoogi. Seekord siis “Pariisi õunakoogi”. Retsept: Angeelika Kang (raamatust “100 rooga”). Mainin ära, et ma just ei fänna õunakooke, aga see on vist küll üks väheseid, mis mulle meeldib. Ka Annabel ja Sass kiitsid. Annabel sõi lausa kaks tükk ning tema esimese ampsu järel kostus mõnus mõmin. 🙂 Ju siis maitses tõesti. Alberti arvamust küsida ei saa, sest tema magab ja isegi ei aima, et siin all korrusel kooki süüakse. Kurb. Lisan retsepti. Kusjuures, mind nii ärritab, et retseptides on dl ja grammid segamini. Suhkur ja jahu võiks ikka üheselt mõistetavalt kõikides retseptides olla grammides. Ime…
-
Hetkeseis
Selle postituse kirjutasin 10.augustil feisbuuki, aga väga tähtis, see kõige peamine, kaheksas punkt jäi välja. Lisan selle siis siia. Minu sisemine mina on täpselt praegu selles seisus nagu Albert pildil: sihuke kohutav kahene, pea-aegu kahene. Esiteks. Olen oma magistritöö valikuga pehmelt öeldes pekkis, sest kirjutada tahaks palju ja kõigest, laialt ja lõdva randmega, aga ei saa, tuleb minna kitsalt, valida sõnu ja olla akadeemiline. Ei oska. See on täpselt nagu seenel käimisega siis, kui keegi ütleb, et kõnni nüüd seda rada pidi ja kõrvale astuda ei tohi, aga hing ihkab terve metsa sinka-voka edasi-tagasi läbi silgata. Teiseks. Tahaks seenele. Käisin eile metsas, kuid koju jõudsin sületäie maltsaga, mille õues suurde…