Sorry or whatever

Võibolla on tõesti asi täiskuus, sest ka Albert karjub siin juba mitu päeva nagu sõge. Karjub päeval, karjub öösel, iniseb ja teda maha rahustada pole võimalik. Kui Albert kurjaks saab, siis lisaks karjumisele hakkab ta asju loopima ja paaril korral on mind lööma ja pigistama ka tulnud. Ja ma ei saa temast aru… Täna seisis ta näiteks keset poriloiku, tossudega loomulikult ja ta oli nii kuri. Ma olen nii väsinud sellest karjumisest, sellest hüsteeriast, sellest hullumajast. Mulle oleks ka hullumajja varsti tuba vaja…. Ma tahaks magada, päriselt. Tahaks magada nii, et keegi ei nühiks kõrval, et keegi ei karjuks kõrva, et keegi ei iniseks ja ei vinguks. Sass käib lasteaias ja lõunast toon ta koju, aga ta on peale lasteaiast tulekut täiesti metsik, täiesti pöörane: suu ei seisa kinni ja ta on pidevas liikumises ja tegutsemises. Kontrollimatu. Kindlasti on asi täiskuus. Ma tahaks ka päeval korrakski rahu ja vaikust, et enda asjadega tegeleda. Enda asjad? Jah, ma tahaks näiteks visata ennast põrandale pikali ja lamada. Lihtsalt lamada vaikuses. Ahjaa, seda kuradi magistritööd peab ka kirjutama, varsti on tähtaeg, pean veel ühe intervjuu tegema, mõned artiklid läbi lugema ja teooriasse sisse kirjuta. Oeh, minu asi…

Loomadest…. Latte sööb meil nüüd ka nagu loom. Nüüd, kui tervis korras on, sööb ta kõik söömata jäänud toidukorrad endale sisse. Näeb välja nagu põrsas, näljane põrsas, aga vähemalt on tal tervis korras. Lõikusele läheb arvatavasti aprilli lõpus. Kassi viin lõikusele neljapäeval.

Hagen saab nüüd õuesise tatsata ja tegutseda ning talle väga meeldib! Hagen on üldse üks tegus ja vahva poiss, selline mõnus ja muhe tegelane. Ma ei saa aru, mis Albert ei võiks selline olla.. Kas Hagen on ka kahesena selline põrguline? Albertile meeldib õues ka toimetada, aga omaette ja nii, et keegi tema isiklikku ruumi ei tungi, ei käse, ei keela ja ei hinga tema läheduses. Hagen see-eest kontrollib, et ma ikka olemas oleks… Hagen tahab kiikuda, Albert vihkab kiikumist.

Ahjaa, mul oli vahepeal sünnipäev. Ei midagi erilist, lihtsalt üks tavaline päev… Ma vihkan on sünnipäevasid. Ma vihkan seda vaaritamist ja koristamist ja ettekandmist ja jooksmist. See võiks olla ju minu päev… üks kord aastas, kas seda oleks palju palutud? Alexander tegi mulle üllatuse ja tegi mulle sünnipäeva puhul hommikusööki… Päev varem, kui õige päev, aga noh, mõte on oluline, savi see, et valel päeval.

Soovisin see aasta, et mulle kingitakse maitsetaimi, sest ma olen nii laisk ja ei viitsi neid ise kasvatada…. Loorberi ja rosmariini soetasin ise, kingiti tüümiani mitut erinevat sorti, toodi tüvilavendel ja hunnik lõikelilli. Nüüd olen maitsetaimedega küll varustatud ja väga rahul. Lõikelilled on ka ilusad. Viisin kõik verandale, et ehk peavad kauem vastu: ööd on seal hästi jahedad ja lilledele meeldib.

Läksin täna rullima ja ma polnud isegi teadlik, kes on täna valvetraumatoloog…. Igatahes, viimati panin rulluisud jalga vähemalt 10 aastat tagasi ja kõik oli tänaseks meelest läinud: ei olnud tasakaalu, ei saanud ümber keeratud ega midagi. Ahjaa, ma karda pidurdada ja ei oska otsasõitu ka vältida. Paras naljanumber olen, aga ma harjutan. Iseenesest oli jube mõnus ja veel mõnusamaks läheb. Rattaga ma sõita ei saa põlveliigeste pärast ja ega palju valikut olegi, et mida teha… Mingi võimaluse pean ju leidma, et sellest hullusest kas või korrakski välja pääseda ja olla omaette. Ah, ei, küll läheb paremaks, küll Albert millalgi ka normaliseerub… Küll kõik saab korda, alati saab, peab ju saama. Lihtsalt aega läheb…

Lõpetuseks ühed kõige armsamad pildid minu pesamunast. Minu väike musirull.