Elu,  Lapsed

Meile võib õnne soovida

Aega on viimasest kirjutisest omajagu mööda läinud ja vahepeal on palju juhtunud. Paljudest asjadest ma siin ei räägi, kõike ei jaga, aga palju olulist saab ikkagi kirja pandud. Meile võib õnne soovida: millised imelised ja krimpsus titevarbad. Palju õnne meile kõigile ning saage tuttavaks- meie pisike päris enda Liisa! Võttis südame alt õõnsaks, eksole?! Aprill! Need varbad on küll Alberti omad, päris meie oma Alberti varbad. Saime üle hulga ujuma! Otepääle! Vesi oli nii soe, õhk samuti ning lapsed nautisid väga! Jagasime kenasti väikesed poisid ära: Lauri sai Hageni ja mina Alberti. See poleks üldse aus, kui mina peaks kõiki tittesid tassima ja kantseldama…. Et siis, tiimitöö.

Olen siin peaasjalikult magistritööd kirjutada vehkinud ja oksemaik on kurgus. Tegelikult, viimased päevad pole suutnud mitte midagi teha, aga kuidagi hakkab lõpp vaikselt paistma. Uskumatu, intervjuud on läbi viidud. Kui miskit peaks juurde tulema, siis lisan jooksvalt ja nii ongi. Järgi jooksma inimestele ei hakka, et palun, palun. Mingi eneseväärikus peab ka alles olema ja teaduse nimel ei ole mina valmis ennast ohverdama. Miinimumprogramm ja kui üle selle läheb, siis on boonus ja olen õnnelik, aga korduvalt paluma ei hakka. Kõik. Ma olen kohutavalt kange, mul on põhimõtted ja mul on vahepeal ka iseendaga raske. Tunnistan.

Ma ei oska abi paluda, ma ei taha abi paluda, ma lihtsalt ei taha, ma saan kõigega hakkama ja kusjuures, saan ka, mööndustega, aga saan. Elu õpetab. Muidugi olen ma vahepeal nii kohutavalt väsinud nendest õppetundidest, aga tuleb edasi pressida.

Minu kõige suurem hellik ja õpetaja on kahtlemata Albert. Sass ja Annabel pole vist oma elu jooksul kahe peale kokku ka nii palju karjunud nagu tema. Tahtsin öelda “see”, aga tundub kohatu. Laps ju ei ole see. See laps on Albert. Ta on kõigest 2,5 a ja tal on iseendaga raske, täpselt nagu mul endaga. Albert röögib. Ma ei saa aru, kuidas ta jõuab. Täna ärkas lõunaunest üles ja tundus, et kõik on kenasti ja siis ikkagi tuli välja, et miski ei sobi. Mitte miski. Ta oli nii vihane ja nii häälekas ja siis röökis lohutamatult, loopis ennast pikali, ronis mulle sülle, tatistas ja ilatses mind täis, üritas Hagenit minema tõugata jne. Tegelikult ma ei tea, kas ta magas või oli lihtsalt ilus. Albert on väga kapriisne noormees, kes võib kurjaks saada ka siis, kui puder pole talle meelepärase taldriku peal. Pildil olev taldrik on tema uus lemmik. Viimasel ajal soovib ta just seda. Ja viimasel ajal olen mina hakanud talle putru pakkuma või ja moosiga. Et siis pool pakki võid keeran ma pudrupotti ja segan pudruga segamini ning siis mõned saavad sinna veel moosi ka peale. Aga puder piima ja võiga on see, ilma milleta kõlbaks seda ainult sigadele serveerida. Igatahes, kui Albert vihastab, siis võtab ta näiteks peoga putru ja viskab. Või viskab lusika minema. Vihaga. Ja see ei ole aprillinali. Ta iniseb rahulolematult ja läheb kergesti endast välja. Vahepeal mul on tunne, et mul polegi enam süütenööri… Ta tahab kõike ja ei taha mitte midagi ning seda kõike korraga, täpselt nagu ma ise! Ta on nagu äikesetorm, kus kokku saavad kuum ja külm õhumass…

Tegin eile lastele Dallase saiukesi ja focacciat. Kõik kadus nagu õhk…

Isegi Hagen pistis saia. Hagen on kaval, sest talle meeldis ikka saiakese mahlasem ja kreemisem osa, ülejäänu viskas ta põrandale. Ta on ka kapriisne sarnaselt Albertile, aga hoopis teises võtmes: ta on toidu osas valiv, tal on õrn nahk, ta tahab koguaeg sülle, ta tahab kaissu ja ta annab häälekalt teada, kui talle midagi ei sobi. Aitäh ja emme on kõige olulisemad sõnad. Ja Hagen on meie maja kõige suurem sigatseja. Tema alustab ja Albert tuleb järgi. Sihuke kohutav duo. Idee annab üldjuhul alati Hagen ja Albert toimetab rõõmsalt kaasa, aitab. Vahepeal on tunne, et nad saavad teineteisest aru ka sõnadeta.

Eile kadus Hageni lutt ära ja me otsisime seda nagu segased. Hagen poetab ju asju… Kõik võimalikud kohad said läbi vaadatud ning olukord hakkas kriitiliseks kiskuma. Lõpuks otsustas Lauri verandast lehepuhuri võtta, et kapi alt kõik võimalik välja puhuda, aga kae õudu, lutt oli poetatud lehepuhuri aku pesa sisse. Ma ei tuleks iial selle peale, et sealt otsida… Meil on ju päikseliste ilmadega veranda uks lahti ja poisid sigatsevad seal hea meelega. Lehepuhur on peidetud verandal oleva laua alla… Kes, kuidas ja miks. Ma isegi vist ei taha enam teada. Kusjuures, viskasin alles täna sünnipäeaks saadud lõikelilled ära, sest nad püsisid nii pikalt värskena just verandal. See sõna on nii võõras. Meie jaoks on veranda hoopis külm ruum, kevadel muutub see jälle päikese paisteliste ilmadega soojaks ja suvel on lausa ränk saun. Tegelikult on see täiesti otstarbetu ruum…

Natuke mõistukõnet ka: ring hakkab koomale tõmbuma…

Õnne soovida pole vaja, see esimene lõik oli aprillinali. Julm nali.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.