Kuidas ma Alexanderi pea-aegu nutma ajasin
Täna oli see imeline päev, kui olin sunnitud ennast kokku pakkima ja linna sõitma, sest töö tahtis köitmist ja kantseleisse viimist. Linnast tagasi tulles tekkis mõte, et ostaks Alexanderile uue ratta. Meil millalgi oli see teemaks kodus, aga siis kadus laualt, sest Lauri põrgatas mõtet, et kingiks talle selle hoopis sünnipäevaks. Ma ei tea, sünnipäev on alles augusti lõpus, aga uue rattaga saaks ju mõnusasti kilomeetreid koguda juba praegu. Nii siis oligi, et uus ratas tuli linnast koos minuga koju. Alexanderile nii väga meeldib rattaga sõita, et mul pole üldse kahju. Tema eelmine ratas tuleb nüüd väikeseid poisse ootama sättida, et saaksid nemadki sellest veel rõõmu. Igatahes, tulin linnast, lumesadu, teed ei leidnud kusagilt…. Sass pidi uut ratast nähes nutma puhkema. Vot nii õnnelik oli laps, kui esimest korda oma uut sõiduriista silmas. Annabelil oli au temaga sõitmas käia ja minul ka. Isegi minusugune vanainimene pidi jalad kõhu alt välja ajama ning ratta selga ronima. Päris nauditav oli tegelikult, aga ilmselt oli asi ka seltskonnas.
Märgilise tähendusega pilt siia ka. Ma ei hõiska, sest tean oma võimeid ja võimekust, et noh…. Ma vähemalt püüdsin, nii hästi või halvasti, aga ma vähemalt püüdsin. Palju higi, pisaraid, unetuid öid. Neid viimaseid tuleb kaitsmise eel ilmselt veel. Ma olen see inimene, kellel läheb kõht reaalselt lahti enne nii suurt üritust ja vabalt võib juhtuda, et hakkan kaitsmisel inisema, või siis röhitsen hoopis: “Mina olen põrsas Peppa ja see on minu väikevend George!” Kõik on võimalik. Saab, mis saab, aga ma olen vähemalt püüdnud, isegi siis, kui mitte midagi ei saa, isegi siis olen ma püüdnud.
Me kõik püüame. Isegi Albert. Näoilmest on näha, mida ta arvab kõige selle hulluse peale. See ongi tema viimase aja põhiline emotsioon lisaks inisemisele, aga vähemalt ka tema püüab. Ma arvan nii, tegelikult ju ei tea. Albert tahab õue ja on alati nii rõõmus, kui ütlen, et lähme õue, aga õues saab ta kiiresti kurjaks, keerab kulmu kortsu ja veab suu nina alla torru. Torru või siis rulli, aga selline rahulolematu nohisemine käib kaasas ja siis inisemine ka sinna juurde.
Annabel ja Hagen on pidevalt rahul ja rõõmsad. Hagen on muidugi rahul siis, kui ta kellegi sülle maandub, ilma röögib nagu põrsas. Annabel oli see nädal väga häiritud, et ma teda kooli ei lasknud, aga sorry, laps, haige oled… Tänaseks on ta juba ise vähe rõõmsam, et saabki 2 nädalat koolivaheaega.
Olen veel endiselt haigusest suht räsitud ja kurnatud, ei oska enam kirjutada, ei taha enam kirjutada, ei taha rääkida, ei taha istuda, ei taha seista. Midagi ei taha enam. Tühi olen. Ja kõrvad on lukus. Mõlemad. Pea kumiseb ja ma reaalselt ei saa kõigest aru. Täna oli poes ka nii piinlik, kui korduvalt küsisin müüja käest üle… Küsis, kas paberkotti ka soovin. Mesasja? Paberkotti. Kuidas? Nagu ohmu olin. Siis soovis head päeva. Mina jälle, et mesasja? Ikka mesasja ja mesasja. Lõpuks vabandasin müüja ees ja selgitasin, et mul on kõrvad lukus ja ma lihtsalt ei kuule hästi…. Ikka piinlik oli küll.
Lähen häbenen nüüd edasi.