Elu,  Emotsioon,  Lapsed

Kõrini

Pole ammu kirjutanud, ei taha, ei oska, ei suuda, ei saa. Nüüd on kirjutamiseks parajalt põhjust ja ainest ka. Viimasel ajal öösiti toimub mingi räme karjumine. Kui muidu karjuti üksi, siis nüüd röögitakse suisa kahel häälel ja siis kordamööda. Albert ja Hagen.

Hagen karjub, sest tal tuleb keset ööd tahtmine saada kaissu. Saab ka. Siis karjub Hagen seepärast, et Albert ajas ta oma karjumisega üles ning siis karjuvad nad kooris ja eraldi. Et üks ajab oma röögatusega üles Hageni ja magab edasi ja siis Hagen röögib ise edasi. Siis mingi hetk saab Hagenil öösel magamisest villand ja ta hakkab kõva häälega juttu ajama ja puristama, peksab jalgadega ja lõpuks üritab minema jalutada. Selle viimase ajal tõstan ta tagasi oma voodisse, sest kusagilt läheb piir….

Albert karjub ei tea mis põhjustel. Ta teeb seda nii ööl kui ka päval ja ma ei saa aru. Päeval viskab ennast kõhuli maha ja röögib või siis karjub niisama. Ta ongi kohutav kahene. Mitte miski ei sobi ja mitte midagi ei taha ja tahab korraga ja ma ei saa aru. Öine röökimine on päris jube. Kohutav! Teda pole võimalik lohutada, sest ta krutib tuure järjest juurde ja aru ma ei saa, miks. Lõpuks maandub ka tema meie voodis ja nii siis vahepeal ongi, et me magame koos ühes voodis suisa neljakesi. Nagu näiteks möödunud öösel. Siis oli Albertil põhjust karjuda ka seepärast, et Hagen Albertilt luti keset magamist suust tõmbas ja minema virutas. Ma oleks ka nutma puhkenud.

Ja nii ongi, et viimasel ajal on ööd pehmelt öeldes kohutavad. Kui muidu oli suht talutav, harjumuse asi muidugi, siis nüüd on ikka ränk. Ma siin vaatan ja mõtlen hirmu ja ahastusega, et ma pean varsti tööle minema ja ma pole puhata saanudki. Ma pole päriselt saanud ei tea mis ajast normaalselt magada. Kõik need aastad siin kodus on öösiti olnud nagu üks tööl käimine. Ma ärkan iga piiksu peale ja see ei ole lihtsalt ärkamine, vaid selle juurde käib ka tegevus: Hageni kaissu tõstmine, tema kinni hoidmine, tema tagasi enda kõrvale lohistamine ning lõpuks tema tagasi tõstmine. Lisaks veel see, et kui on ikka eriti sitt päev, siis ärkan ma ka selleks, et külge keerata, sest selg valutab ja alati pole piisavat kogust tablette ka hinge alla tõmmatud… Ma ei võta igapäevaselt, vajadusepõhiselt.

Eilne näiteks plaanisin kasvuhoonesse vett vedada ja ma olin ikka nii võimas mutt, et suisa kaks kastekannu sai ära veetud ja siis tegin ühe väikestviisi vale liigutuse ja nii oligi. Selleks pole üldse palju vaja, et midagi kusagilt kinni tõmmata või paigast nihutada. Noh, muidugi, mul ei ole ju seljalihaseid. On. Seljalihased on olemas, aga täiesti kasutud ja nõrgad ning enamus pingutust nõudvatest liigutustest teen kõhulihaste pealt. Teate, ikka päris ränk on näiteks öösiti enda voodis röökivat Hagenit sealt välja kangutada. Kõhulihaste pealt. Selline tunne, et hakkaks kakale. Tegelikult tahtsin kirjutada, et selline tunne, nagu sitt tuleks püksi, aga kuna siin on haritud lugejaid, siis ma ei tohiks nii kirjutada. Et nüüd siis teate. Kes tahab, see häbeneb silmad peast. Elu, see on elu ja nii on.

Ja siis ongi nii, et mul on niiiiiii kõrini, et ma ei ole saanud ennast välja puhata, et ma ei ole saanud inimese moodi magada. Ma ei olegi enam inimene, vaid üks vinguv, närviline ja halb inimene. Laisk veel ka, sest kõik vedeleb: laste mänguasjad vedelevad, riided vedelevad. Kõik vedeleb, kõik on nii halvasti ja kõik on nii valesti. Jah, olgu siis. Mul on ka kõrini. Ma olen väsinud! Ja ma pean varsti tööle minema….Töölt tööle ja ma polegi saanud puhata. See on täpselt selline tunne, kui avastad, et tunneli lõpus ei olegi valgust. See kõik on surnud ring. See kõik on üks lõputu sõit karussellil ja maha astuda ei saa…

Vahepeal oli Volber. Seletasin Alexanderile, mida see kõik tähendab, milline on legend jne. See vaene mehike võttis kõike sulatõena: ta ootas nõidasid, ta lootis, et näeb päris nõida. Lõpuks maanuds vaene mees hilisõhtul mulle kaissu, põsed pisarates märjad ja tihkus nutta, et tema ei näinudki nõidasid. Ma siis seletasin talle, et see kõik on väljamõeldis, et see kõik on üks lugu, üks muinasjutt. Jõudsime lõpuks välja lugudeni äikesest ja müristamisest ja sellest, mis on tegelikult välk ja miks müristab. Rääkisime elust ja surmast ja ajust ja südamest… Siis rääkisime Jumalast ja muinasjuttudest ja sellest, kuidas osadele inimestele on vaja elamiseks uskuda muinasjutte. Kuidas inimesed elavad nii, nagu muinasjutud oleks päriselt. Mulle oleks ka vaja uskuda millegisse, kellegisse, mingisse muinasjuttu ehk… Ehk ma siis oleksin õnnelikum, rahulolevam? Ma ei tea, pole proovinud… Vanas eas ei hakka enam koerale trikke õpetama ja vanas eas ei õpi koerad uusi asju. Igatahes, Alexander jäi rahule sügavate teemade ja muinasjuttudega. Mina aga hakkasin mõtlema….

Vb olen ma nii vana ja väsinud, nii pettunud ja kibestunud, et ei oskagi enam näha ja uskuda. Selle kohta öeldakse, et nii perse lendand. Pardone my French… Aga, mul on kõrini, et on olemas reeglid ja siis need ei kehti kõigile. Mulle ei sobi, et kõik on justkui võrdsed ja siis on need veel võrdsemad. Kui on reeglid, siis on reeglid. Lihtne. Näiteks: kui riiklikult on kehtestatud, et ületunnitöö makstakse 1,5 kordselt, siis nii ka on, aga kõigile tööandjatele riiklikult kehtestatud reeglid ei kehti. Näiteks: kui on tähtaeg 1.mai, siis on tähtaeg 1.mai, mitte, et saadan näiteks CV 5.mai ja siis mind võetakse võrdsena teiste kandideerijatega. Näiteks: kui mees joob, siis on see kuidagi mõistetavam, kui mees lööb üle aisa, siis on see kuidagi aktsepteeritavam, kui mees ei korista, ei tee süüa, ei pese pesu, siis see on ka kuidagi ok, sest mees ei peagi tegema ju naise töid…. Minu sees on nii palju frustratsiooni, et silme eest võtab mustaks…. Et noh, siis on toodud näited päris elust, mõned veidike moonutatud, teised jälle mitte, et siis…. mustaks võtab ikka.

Praegu on juba sügav öö, aga mul on tekkinud ärevus ööde ees, et mis see järgmine toob, et nagunii normaalselt magada ei saa, et…. Kas on üldse mõtet magama minna? Üks suur pluss on muidugi praegu pimedas trükkimise juures küll: avastasin, et suudan trükkida suht hästi ka klaviatuurile vaatamata. Vot, mida on teinud üks magistritöö kirjutamine- ma oskan kirjutada!

Kasvuhoonesse istutasin taimed ka ära. Ei, ma pole nii tubli, et kasvatasin ise jne. Ostsin. Amplitesse said ka lilled panud, teisaldatavatesse terrassipottidess ka… Aga ikka on taimi puud… No mis selle 100e eest nii väga ikka sai.. Ei, ma tegelikult ei kurda, sest see maksabki. Iga aasta on maksnud ja nii ongi, taimed on ausad ja ilusad ja ma ei kurda. Nii lihtsalt on. See on elu. Lõviosa taimedest on pärit Elisa Taimetarest ning mõni lilleke sai ostetud Puhja aiandist. See on minu arvamus, aga mulle meeldib Elisa Taimetare rohkem. Ma üldse toetan pigem väikeseid tegijaid… Kasvuhoone pesin eelnevalt puhtaks…. survepesuriga. 😀 Sügiseks on raudselt paras mets seal sees. Lisaks tomatile ka natuke paprikat ja tśillit, lisaks need kaks viinamarja, mõned kuumaasikad, paar arbuusi, maitsetaimi, lilli…. Jah, lilli peab ka olema! Eelmine aasta olid mul seal rebasesabad ja … mul ei tule enam lille nimi meelde, aga istutasin neid see aasta ka. Punkt üks, mulle meeldib, et on värvi ja punkt kaks, mul on kõrini, et kõik peab olema nii, nagu keegi teine arvab või ütleb.

Aga oma lapsi ma armastan. Olgugi, et nad röögivad, loobivad toitu, mänguasju ja karjuvad öösiti.

Ahjaaa, ja mul on kõrini, kui keegi arvab, et kogu elu peab olema tants ümber koristamise ja ümber selle, et keegi tahab tulla ja aidata. Pole vaja, ma saan hakkama. Ja mul on kõrini, et inimesed ei saa aru, et ma ei taha, ma ei vaja, ma saan hakkama. Mul on kõrini, sest ma olen väsinud ja magamata, aga see ei tähenda, et ma olen saamatu. Pole vaja peale lennata, et me tuleme ja me aitame sind, me hakkame koristama. Ma olen väga territoriaalne ja kaitsev inimene. Ma olen väga kange ja põikpäine. Jah, mul on endal ka vahel raske, et ma nii kange olen, aga au asi on ise hakkama saada. Ja ma saan ka.

Kuna see siin on eelkõige mulle ja minu lastele, siis: Annabel, Alexander, Albert ja Hagen, ükskõik, kui kõrini mul ka poleks, siis teid armastan piiritult. Ükskõik, millised põrsad te ka parasjagu poleks.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.