Elu,  Lapsed

Hull ja see hullem

Kõik päevad ei ole vennad, aga sarnaselt hullud on nad küll. Eriti viimasel ajal. Mul on tunne, et ma ei liigu piisavalt kiiresti ja ma ei jõua korraga kõikidesse kohtadesse, kus ma parasjagu olema peaks. Minu arvates on kõige hullemas vanuses praegu meie Hagen- jalad on all, aga mõistust ei ole. Hagen on 1,4 aastane igiliikur…

Ma võiks ju arvata, et mul on arvestatav kogemus lapsevanemana olemas, aga ikka suudan üllatuda. Käsi südamel, mitte ükski laps pole olnud selline naaskel nagu Hagen. Nüüd on ta avastanud ahju tuhaluugi ning käib seal tuhka kaevamas. Ta ronib tooli peale ja sealt lauale ning saab kätte kõik, mida üks väike hing ihkab. Hagen lükkab mänguasjakasti või midagi kõrgemat diivani ette ja ongi nagu võluväel diivanil sõgedalt edasi-tagasi-edasi-tagasi tormamas ja visklemas.

Hagen kisub ja lõhub kõike- see on täiesti müstiline, aga ta saab kõik kätte. See on ulme, kui mitu korda päevas lendab laua pealt taldrikult maha toit, kui mitu korda kallatakse maha morss, pudistatakse laiali küpsiseid, saia. Lugemine on sassi läinudk, kui mitu korda tal käed püksis käivad ja kui mitu korda nendest kordadest olen mina ootusärevalt infarkti äärel, et kas püksist väljuvad nüüd käed on mõnusalt kakased või mitte, sest ta ju pistab oma sõrmed püksist kuhugi järgmisesse kohta. Olgu selleks siis juuksed, suu, hambad, kardinad… Seda loetelu võiks jätkata.

Albert vaatab väikevenna toimetamisi pealt ja õpib. Albert on vanem ja tasakaalukam. Ei, ta on ettevaatlikum, aga tasakaalukam kindlasti mitte. Tasasem ka mitte, sest ta röögib meie kõigi eest. Albert on kaitsetu väike hing, keda kõik ärritavad ja nutma ajavad. Mina, Hagen ja Alexander ilmselt kõige rohkem. Tegelikult ei tea kunagi, millega selle hääleka pahameele ära teenid. Näiteks ei meeldi Albertile kolme koostisosaga “tervislikum” śokolaadikreem ja ta võib hakata nutma selle pärast, et määrisid saiale valet śokolaadikreemi või siis ärritub üldse selle peale, et julgesid üldse saia peale midagi määrida või siis jätsid määrimata. Albert võib vabalt leili minna, sest puder on “vale” taldriku peal. Ta võib vihastada, sest vennas julges teda puudutada, juua võtta, küpsist hammustada või hingata. Albert tahab õue, aga õues karjub nagu segane, sest tegelikult tahtis ta autoga sõitma minna ja tegelikult ta ei taha õues olla.

Albert saab kurjaks, kui toit maha kukub või sõrmed mustaks saavad. Hagenil on seevastu täiesti suva, mis toimub või kuidas toimub, peaasi, et toimub. See ongi hästi huvitav, et lapsed on nii erinevad ja täiesti omamoodi, aga praegu on reaalselt olukord, kus vahepeal on tunne, et kõike on liiga palju. Toimetamist ja tegemist on nii palju, lärmi on nii palju ja kõik tahavad pidevalt midagi. Koguaeg jooksed lapiga järel, sest Hagen tõmbab raja taha mõlema eest.

Uskumatu, aga peale lõputöö kirjutamist olen leidnud aega koristamiseks. Pesin ära näiteks alumise korruse põranda, kus reaalselt oli plekk plekis kinni. Piinlik. Ma olen suutnud teha enam-vähem korda lillepeenrad ning noh, kuidagi paremaks hakkab minema. Kohustusi on just kui vähemaks jäänud, aga samas on jama juurde tulnud. Poisid korraldavad rohkem, kui ma koristada jõuan…

See nussasaia söömine oli kohe hommikul, nii kui luugid lahti löödi, sest need väikesed inimesed ei kannata ju oodata- otsekohe on vaja midagi hammaste vahele, otsekohe on vaja juua, otsekohe on vaja Põrsas Peppat taustaks röhitsema, otsekohe tuleb minna ja teha. Novot. Praegu on need kaks väikest poissi täiesti sassis ja nõuavad unele… Sassi tuba on segamini keeratud ja poisid väsinu…

Lapsed ei ole hullud, päevad on hullud ja hullemad, tembud on sõgedad ja sõgedamad.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga