Tripper ja kõik muu, mis silme eest mustaks võtab.
Mul on 6 järjestikust vaba päeva, mis peaasjalikult kuluvad lastele ja muudele toimetustele.
Eile hakkas õhtul vaikselt kokku jooksma… Õhtu lõppes küll pahteldamisega, aga enne seda sai Hageniga EMO-s käia… Mina vedasin puid tuppa ning väikesed poisid toimetasid Annabeli juhtimisel ja valvsa pilgu all üleval. Tuppa jõudes oli Annabel paanikas: Hagen toppis midagi ninna. Ok, oli jah midagi, aga Annabel teda kinni hoida ei suutnud ja mina seetõttu tangidega seda kätte ei saanud, hoopiski sügavamale lükkasin, et siis väike autosõit Kupejanovi tänavale ning tagasi koju. Tsipsniuh ja käidud ning legokristall ninasügavustest välja urgitsetud.
Esmaspäevad on pühad, sest siis on esiplaanil Albert. Albertiga toimetasime eile logopeedi ja tegevusterapeudi juures, viimasega kohtusime esimest korda ning ta arvas, et Albert vajab teenust intensiivsemalt, kui seda plaan ette näeb ja nii me ka toimetame- vajadustest lähtuvalt. Albertil on vaja ka möofunktsionaalset teraapiat, aga seda siis plaani kõrvalt teist teed pidi. Minu arvamus on hetkel see, et möofunktsionaalsel teraapial pole praegu mõtet, sest Albert pole koostööaldis ning ka logopeedi juures käimine on praegu olnud selline vaikselt mängimine. Ainsad sõnad on “adaa” ja kõik. Ok, logopeed läheneb Albertile hästi ettevaatlikult ja laseb lapsel teha seda, mida tema tahab. Eile ütlesin ka, et ta peab Albertiga konflikti minema, et temalt sõnu kätte saada, sest kui Albertil on hea, siis ta ei pea pingutama. Tegevusterapeut oli hoopis teistmoodi, jõulisem. Temaga pidi Albert ikkagi avaldama arvamust toimuvast ning asuma vaikselt võitluspositsioonile. Mulle see meeldis. Meil siin kodus on pidevalt valmisoleks sõjaks: väikesed ja suured lahingud, õppused, et ellu jääda.
Peale linnatuuri oli Albert nii sigaväsinud, et röökis kodus ennast magama, mina aga närisin tekiserva, et mitte endast õue minna…
Õue minekust veel: hea hulk nädalaid tagasi otsustas keegi siin kodus (ilmselgelt polnud see mina!), et teise korruse trepikojast tuleb veel tapeeti maha tõmmata- mõeldud, tehtud ning sinnapaika kõik jäigi.
Kes mind teab ja tunneb, siis pole uudiseks, et olen õhinapõhine maaler. Noh, kas just õhina, aga selline poolenisti vägisi ja sunniviisiliselt. Ei, see pole otseselt minu valik, aga nii on. Kuna nende pikkade nädalate jooksul pole tapeedi mahakiskumisest asi edasi liikunud, siis mul on eesmärk: kolmapäevaks peab olema pahteldatud, lihvitud ning värvitud. Nurgast pilti ei teinud, aga sealt jooksis (minevikuvorm) suur pragu terve seina ulatuses alla.
Et siis niiviisi. Kuna ma olen katsetaja ja mul pole ei oskuseid ega teadmiseid, siis teen nii nagu mõistus võtab. Näiteks selle suure prao katsin kipsivõrguga ja siis pahteldasin üle. Nurga tõmbasin kipsi täis sõrmega. Et noh, ma lihtsalt ei oska teistmoodi. Kipsivõrguga on hea, see kleepub, mitte nagu krohvivõrk… Sassi toa remondist on siiani meeles, kuidas krohvivõrk koos krohviga seina pealt mulle kaela sadas ning hiljem võrgu superatakiga seina külge kinnitasin, et see sinna koos krohviga külge kleepuks. Nali on minu kulul, aga toimis. Korsten sai tookord lapitud ning hiljem suur porrrrr krohviga söödavaks tehtud. Ma tahan nii väga ka selle praeguse ürituse kohta öelda porrrrr, aga see oleks ebaviisakas. Igatahes, kõige muu kõrvalt teen ma sellist asja ka, sest see siin on eelkõige minu kodu ja ma tahan, et mul oleks ilus, parem. Miks just kolmapäev on eesmärgiks võetud? Sest siis tuleb Lauri koju ja selleks ajaks tahan, et oleks tehtud. Üllatuseks? Ei! Üllatus oleks olnud siis, kui keegi teine seda minu asemel oleks teinud.
Kogu eilse jama valguses suutsin õhtul hilja veel natukene pahteldada ja loodan, et hiljemalt homme hommikul saan hakata värvima.
Kirjutasin küll eile hommikul näoraamatusse ka, aga panen siiagi, et märk maas oleks, kuidas Hagen mulle putru juustesse pritsis sõnadega: “Mis sul häda, mis sul häda?” Tüübil endal ei olnud suuremat häda, kui et tahtis kalli teha ning pudruse lõua mulle kleidi sisse pühkida- mõeldud-tehtud! Mina jäin aga seejärel üksinda kammiga juustest hirsihelbeid püüdma.
Ilus!
Õhtu lõpuks teatas Alexander, et ta on tripper. Kohe mitu korda ütles, et tema on nüüd tripper. Mul oli naljatuju ammu kadunud ning vastasin talle, et tripper on suguhaigus. Ma olen kindel, et ta ei tea mis on suguhaigus, aga juba see, et sõna teise poole moodustab “haigus” oli talle piisav, et seda sõna enam mitte kasutada.
Kes lootis, et mul on tripper ning hakkan siin avalikult pere musta pesu pesema, siis pean teid kurvastama.
Seekord siis sedasi. Silme eest veel päris must ei ole, aga aeg-ajalt võtab pildi virvendama küll.