Pekki, käi kanni!

Ei saa öelda, et edasiminekut poleks. Hagen ründas eile Albertit ja Albert tõrjus väikest venda sõnadega: “Käi kanni!” Edasiminek missugune! Täna käisime üle pika aja logopeedi juures ja sain uhkusega talle ette laduda, et Albert on olnud tubli ja õppimisvõimeline. Vähemalt ajas ka logopeedi muigele. Ok, Alberti kõne on hästi pehme, aga see fraas kõlas kenasti ja oli kontekstis.

Natukese aja pärast toimetasid väikesed poisid juba üleval korrusel ja Hagen kukutas maha Alexanderi ehitatud legoauto ning õnnetust saatis väikese mehikese hüüe: “Pekki!” Jällegi, täiesti asjakohane…

Selle kõige tuules tuleb mulle meelde Alexanderiga seotud lugu. Eks ma olen ilmselt sellest kirjutanud ka, aga kordamine ei tee paha ja siis on see kinnistatud. Niisiis. Alexander võis olla ehk mingi viiene või midagi taolist… Teate ju seda “Tere-tere vana kere?” Eks selle “vana kere” fraasi ajal juhtus kodus kasutusel olema ka selline väljend nagu “asssssssssa vana tussss”. Ok, saan aru, rumal, labane, harimatu jne. Olgu. Nii oli lihtsalt ja on vahepeal siiani. Vist. Ja siis selle kõige saatel juhtus nii, et Alexander tervitas mind nii : “Tere-tere vana tusssss!” Elu.

Siinkohal selgituseks: me ei ropenda, aga kui, siis pehmendatult. Üldiselt seda t tähega sõna enam ei järgne, kui midagi ootamatut juhtub, siis pigem “asssssa vana, ” ja ongi kõik. Ma ei tea, kirjutan siin, kuidas üks kasutab käi kanni fraasi ja teine pekki ning meenutan Alexanderiga seotut, kuigi tegelikult peaksin häbenema enda rumalust… Ma ei tea, see on elu, minu elu, meie elu.

Annabel alles ütles, et talle meeldib, et ma vahepeal olen lapsik. Jah, ma teen rumalaid nalju, ma aeg-ajalt olen lapsik, tõsi. Ja nii on ok. Kui olukord nõuab, siis võin olla surmtõsine, resoluutne ja tegutseda täiskasvanule kohaselt.

Täiskasvanud inimene käis täna Albertiga logopeedi juures. Noh, see rehabilitatsioon… Eelmine nädal jäi vahele, sest siin kodus lainetavad haigused. Ma nean maapõhja seda päeva, kui tulin mõttele, et võiks poisse lasteaiaga taas harjutama hakata. Ma nüüd ei teagi… Lasteaed võimaldab Albertile 2x nädalas logopeedi pluss siis see rehabilitatsioon, aga mulle tundub, et lasteaeda ei lase ma poisse enne suurt kevadet. Albert on läbi okastraadi ja solgitorude tõmmatud ja ma ei taha enam. Tundub, et meie Tartu logopeed talle meeldib, sest ta pole seal karjunud ning toimetab täitsa tublisti. Täna oli muidugi progress “meeletu”, sest ainus sõna, mille ta tädile lausus oli “adaaa” ja seda siis, kui me uksest välja astusime. Albert on vaikne tegutseja, aga teinekord üllatab oma sõnavaraga. Näiteks eile, kui mina tööle õhtul sõitsin, siis väike inimene oli aknal passinud ja öelnud: “Adaaa emmee, tule uttu tagasi, adaaaa, vasti näeme!” Eksole, et kust see siis tuleb? Ta teab rohkem, kui välja näitab.

Näiteks neile kahele meeldib sikerdada. Alexander võttis vabatahtlikult pliiatsid kätte kooli minnes. Kas just vabatahtlikult, aga ta ei tundnud varem huvi käelise tegevuse vastu. Lapsed lihtsalt on erinevad.

Albert valis täna endale poes komplekti plastiliini autode asemel ja mängis rahumeelselt päris pikalt. Varasemalt ta näiteks keeldus plastiliiniga tegutsemast…. Hagen seevastu tegutseb kõigega- anna ainult kätte! Vahepeal on nii kurb vaadata, kui Hagen nutab, sest suurem vennas kaitseb kiivalt oma mänguasju… Et selle jagamisega on nii nagu parasjagu tuju lubab: vahepeal ei luba üldse ja teinekord jällegi üleliia…

Vot. Minul sai jagamise osa nüüd otsa, sest aeg on sealmaal…