Elu,  Lapsed

Ootused ja tegelikkus

Meil siin kodus on kaks äärmust- on must ja valge, õige ja vale, kui röögime, siis kõik korraga ja kõvasti ning kui ei, siis on lihtsalt nii imelikult vaikne, et oleks just kui midagi valesti või puudu.

Käisin 1/2 lastega reedel Otepääl snowtubimas. Sass ja Annabel ootasid seda üritust nii väga, aga Alexanderi emotsioonid olid kohapeal hoopis teistpidi äärmuslikud. Vähemalt alguses. “Mäed” olid liiga kõrged, tuub liiga hirmus ja kiirus liiga suur. Ta oli peale esimest sõitu valmis koju tagasi minema ja seda kohe täiesti tõsiselt. Ma olin nii… vihane? Ei, pigem nagu meeleheitel, sest mina ju tahtsin tuubida, Annabel tundis rõõmu ja siis see äärmus, oeh. Ja need teeolud, läbi mille me üldse Otepääle jõudsime, olid pehmelt öeldes kohutavad. Tagasi tulin hoopis Palupera kaudu ning huvitaval kombel olid seal väiksemad teed kenasti lükatud ja sõidetavad, aga pean tunnistama, et seal on ka rohkem metsa ja teed ei olnud lihtsalt täis tuisanud. Veronika on meil õnneks nii hea tank, et sellega lihtsalt raiusime vaaludest ja hangedest läbi, aga mulle sellised ekstreemsused ei meeldi, eriti veel siis, kui lapsed ka autos on. Lisaks kohutavatele teeoludele sõitsin veel valesti ja jõudisn hoopis Otepää asemel Elvasse ning siis tuli ümber keerata ja sõita õigele poole. Valges poleks eksinud, aga ränga tuisu ja pimeduse varjus läks lihtsalt vähe vasakule. Või siis paremale.

Õnneks jõudsime siiski kohale ja lustimine võis alata. Alexander siis peaasjalikult nuttis ja värises alguse…

Inimesi oli hästi palju, seda oli ka arvata, sest tegemist oli kinnise üritusega, mis oli mõeldud suurperedele. Päris tore arvamus võis inimestele jääda, kui oma nutva Alexanderiga kõrvuti tuubides alla tuhisesin. Paaril korral õnnestus ta mäest alla saada, aga lõpuks oli ta kogu saba ja sarvedega kõigele vastu ning keeldus lihtsalt minemast. Nuttis ja nii oligi. Esimene mäest alla sõit oli näiteks selline, et ta ei saanud arugi, kui olin ta tuubi nii muuseas suunanud ja siis lihtsalt lükkasin. Jäi ainult järgi karjatada, et ta kinni hoiaks. Seal olid veel mingid Kanada kelgud, millega ta lõpuks soostus alla sõitma, aga see, et ta neid üldse proovima oli nõus, siis see oli ka suure veenmise ja puhta juhuse tulemus, aga talle vähemalt lõpuks meeldis. Talle meeldis, et sai ise jalgadega hoogu kontrollida ning kelku ise juhtida. Tõenäoliselt talle ei sobinudki tuubi juhitamatus. Ma loodan, et ta on tulevikus samasugune jänespüks ega torma kusagile pea ees. Alguses ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama, aga tal endal on meeles vaid ülevad emotsioonid ning küsib ikka, et kuna jälle.

Annabel seevastu oskab kõike nautida ja julgeb proovida ning katsetada. Lõpuks vahetas temagi tuubi selle kelgu vastu ja tuhises koos meiega nõlvast alla. Vähemalt tõi üritus emotsioone ja värve, mis sest, et ootused ja tegelikkus mõne mehikese jaoks olid äärmuslikud.

Kuna mõni meist suusatab Itaalias, siis keegi peab kodus tsirkust ohjama. Plaan oli, et ostan kogu nädala jagu toitu ette, et ei peaks Lauri puhkuse ajal poodi minema, aga noh, siis kulub ju piima nagu…. Mul pole lihtsalt sõnu. Peaks vist lehma võtma. Käisin gi täna ikkagi linnas, sest meie kohalikus supermarketis pole näiteks Hageni suguse jaoks Aptamili ning mähkmeid tellitakse siia ainult Huggisid ja Pamperseid. Siinne kaubavalik tegelikult üldse paneb hämmastama, võib ju tunduda, et suur pood, aga mõned asjad on tõesti kuidagi kummalised. Kui arvate, et siia tellitakse seda, mida kõige rohkem ostatakse, siis. Ok. Kuidas seletate seda, et siin poes leidub väga laias valikus mett: erinevad saunameed ja kõiksugused seespidiselt manustavad veel lisaks. Tänks Tiina, et juhtisid tähelepanu, aga tõesti, see pood ujub suisa mee sees. Tõenäoliselt on see kõige suurem müügiartikkel siin pisikeses suurlinnas. Näitkes kohviubade valik on kesine ja kallis. Võibolla selle pärast ei ostetagi, et kallis ja pealegi kehv valik, samas lähed Elva Konsumisse või Tartu Maksimarketisse ja saad seda, mida soovid. Millalgi oli ka juhus, et muidu müügis olnud toode kaob soodukate tulles müügilt ja siis lähed ikka linna. Kõik ei saa linna, kõigil pole võimalust. Ühesõnaga, pood on suur, aga sortiment on kesine, riiulitel oleks ruumi vabalt mitmekesisema valiku jaoks. Selle poe suur pluss on muidugi minu jaoks see lihalise kraami “parim enne” rikkalik valik.

Ostsin siis palju kappi valmis ja eile tegin lastele kohupiimapalle. Kusjuures, 2x kogus, kuigi kartsin, et kuna kõige suurem sööja suusatab, siis raudselt jääb järgi, aga hirmul on lihtsalt suured silmad. Annabel ja Sass hingasid selle suure kausitäie pallikesi endale sisse ning väikesed poisid lakkusid tuhksuhkrut. Andsin kuradile sõrme ja ta soovis kausiga juurde, ehk siis: andisn Hagenile tuhksuhkrut maitsta, millest talle kohe kindlasti ei piisanud ning lihtsam oli talle see siis kausiga ette anda, et ta saaks rahuneda ja oma vajadused rahuldada. Pildil ta siis rahuldabki nii, et teine vennake istus kõrval ja vaatas õnnetult pealt, kuidas mõni terve kausi ainult endale rabas ja kühveldama kukkus. See õnnetu ei olnud Alexander, vaid ikka meie väike Albert.

Tulin täna linnast tsips-niuh pooeskäigult ning tõin lisaks piimale ikka kommi ka, et need vaesed lapsed ei peaks lihtsalt paljast suhkrut sööma. Alexander armastab magusat ja nagu näha, siis kõik teised siin majas ka. Hagenil on paljutähenduslikud püksid jalas: ATH. Et siis, kõik on puhtalt suhkrust. Nali.

Kõik hea ei ole tingimata magus, kuid kõik magus on eranditult hea! Elusid on meile antud ainult üks ning miks mitte võtta siis kõike magusat?!

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.