Kui ma alguses arvasin, et ainult Kvartali parkla mind infarktile lähemale viib, siis ma vist eksisin. Mina keerasin köögis traditsioonilist hommikuputru kokku ning toas valitses harmooniline vaikus ja rahu, sest Alexander vaatas multikaid, Hagen kakkus kuuselt ehteid küljest ja Albert kooris seina krohvist puhtaks. Imeline! Kui kuusele ehteid tagasi panna pole probleem, siis selle seinaga… Noh, pole need seinad siin teab mis vaatamisväärsus omaette, aga see, mis sinna Albert korraldas, see oli juba… Imeline?! Mul on pilt ka tehtud, aga seda ma siia ei pane- nii piinlik on, et mu lapsed on sellised, kes maja algosadeks lahti üritavad võtta… See ei olnud väike auk, väike tükike…. See oli lahmakas: Aafrika…

Lisaks sellele, et ma mitte midagi ei tee, siis võtsin ahjust selle aasta esimese õunakoogi. Seekord siis “Pariisi õunakoogi”. Retsept: Angeelika Kang (raamatust “100 rooga”). Mainin ära, et ma just ei fänna õunakooke, aga see on vist küll üks väheseid, mis mulle meeldib. Ka Annabel ja Sass kiitsid. Annabel sõi lausa kaks tükk ning tema esimese ampsu järel kostus mõnus mõmin. 🙂 Ju siis maitses tõesti. Alberti arvamust küsida ei saa, sest tema magab ja isegi ei aima, et siin all korrusel kooki süüakse. Kurb. Lisan retsepti. Kusjuures, mind nii ärritab, et retseptides on dl ja grammid segamini. Suhkur ja jahu võiks ikka üheselt mõistetavalt kõikides retseptides olla grammides. Ime…