Alexander
-
Kurat, Albert, Hagen ja Sass ning Freya
Hommikuks oli maha sadanud paks ja märg lumevaip. Läksin poisse lasteaeda viima ja Veronika jäi hätta väravast väljumisega. Poisid autos ning viimane lumes kinni. Nikerdasin, tegin uuesti väravad lahti ja lasin auto tagasi aeda ning hooga sõitsin välja. Eks see “kurat” lendas mõned korrad vasemale ja paremale…. Õhtul istus Albert oma rattakese seljas, tegi nikerdamisliigutusi ning kordas: “Auto kinni, auto kinni… Kurat küll!” Laps on oma kodu peegel. Teate ju, et vaikus ei tähenda kunagi head, eriti siis, kui Sul on kodus oma Hagen. Õhtul jäi kodus kahtlaselt vaikseks ning kõige suurem kisakõri oli orbiidilt kadunud. Kui Hagen vetsu läheb, siis ta lihtsalt läheb ja paneb kenasti ukse ka enda…
-
Kõige suurem ärkamine.
Esmaspäeval tuli Alexander tujutult koolist, viskas koti nurka ja läks trenni, sealt tagasi tulles oli ülimalt ärritunud ning suhtles ainult karjudes ja nuttes. Küsimuse peale, kas kooli juhtus midagi vastas ta, et ei juhtunud. Arvasin, et ta on väsinud ning kupatasin ta koos enda ja väikeste poistega magama. Nuttis ja röökis, et tema ei ole väsinud ja tema ei tule magama, aga vastasin talle, et ma pole küsinud, kas ta on väsinud, vaid magama tulemine on fakt: tuled ja kõik. Krabas oma Siutsu ja tuli kaissu, magama jäi ta kõigist kolmest esimesena. Ärgates oli ta endiselt nagu tige väike herilane. Eile selgus põhjus… Klassijuhataja kirjutas kõigi asjaosaliste vanematele, et on…
-
Lastest ja sellest, kuidas ma endale diagnoose otsin ja ennast peale määrin
Pikk paus on sisse tulnud. Pole isegi öösiti tööl olles olnud mahti kirjutada, ammugi veel kodus. Üritasin täna lõuna ajal kõigest hingest Hagenit magama panna. Loomi pannakse magama, mina võitlesin ühe pea kolmesega, et see pigem unele suiguks, aga tema pidas targemaks minu peal anatoomiat õppida: ninaaaa ja näpp mulle ninna; silm ning konksuks keeratud sõrmega mulle lau vahele; suuuuuu eelnevalt ninasõõrmest tõmmatud sõrmega mulle suhu. Mõnus. Ja nii me siis vähkresime tervelt kaks tundi kuniks alla andsin. Albert sai loobumisvõidu juba ammu enne ning tema läks alla Alexanderiga lustima. Eelmisel nädalal helistas lasteaiast HEV kordinaator ning andis teada, et logopeed ja eripedagoog tahavad oma tähelepanekuid jagada. Käisin. Eripedagoogi käest…
-
Koolivaheaeg
Olen taaskord tööl. Kell on peagi löömas kesköötundi ning taipasin, et mul on hirm, et söök saab otsa. Iga kord kui ma tööle tulen olen hambuni toiduga relvastatud ning nüüd hävitan seda nagu vaenlast. Mõtlesin hetk tagasi siibriruumis karamellikreemi taga, et tegelikult poleks ju ööseks toitu vaja, aga ikka kole lugu oleks ka kui toitu ei oleks, sest siis poleks midagi süüa ja sööma ju ometigi peab. Mul on lapsi palju ning head asjad on kallid, eriti, kui pead neid kõigile ostma. Tavaliselt on nii, et kui ma midagi head ainult endale koju ostan, siis keegi nõuab ja sööb selle ise ära – niisiis hellitan ennast näiteks siin, tööl. Külitse…
-
Kuidas läheb?
Ausalt öeldes läheb päris hästi, kui välja jätta see, et tõmbasin parema käe pöidla tööl lõhki ning seetõttu on häiritud telefonis scrollimine ning ka sõrmejäljega sisselogimine on ajutiselt peatatud. Lisaks eksisin haiglas ära, ulme. Tegelikult olen ma päris rahulik inimene, aga vahepeal saab kõrini ning siis tegutsen. Duśśiruumi ehitust alustasime enne jaanipäeva ning lõpp toppas torutööde taga. Lauril oli kokkulepe mingite tüüpidega, aga nagu ikka, siis lihtsalt “unustati” meid ära ja Lauri kõnedele enam ei vastatud ja tagasi ka ei helistatud. Ja siis viskas mul üle ning helistasin neile ise. Jumal tänatud, et mul telefon on, eksole ja veel hoopis teine number ka kui Lauril. Jube kiire olevat, nii kiire,…
-
Häbi
Ma pole viimasel ajal kõige agaram kirjutaja olnud ning viimastel päevadel olen mõelnud vaikimisest ja häbist – kord koos ja siis jälle eraldivõetuna. Kas peaksin piinlikust tundma selle üle mis mul on või ei ole, või peaksin häbenema oma emotsioone ja väljendusviisi või siis peaks äkki hoopis kellegil teisel minu pärast häbi olema – näiteks Mammal, et kirjutan koledaid sõnu kasutades; lastel, et kirjutan nendest ilma nõusolekuta; Lauril, et kisun meie elu lahti lähemate ja natuke kaugemate inimeste silmadele. Ometi on minulgi filter ja nullist sajani hetkega päris ei küta. Õnnelikud on inimesed, kes saavad olla nemad ise ilma häbenemata enda emotsioone, hääletooni, juuksevärvi või siis kas või elukohta. Nüüd…
-
Pole ammu näinud
Sügis on nagu on: kool, töö, lasteaed. Hagen muutus lasteaias kurvaks ning see nädal olid nad Albertiga kaks päeva “puhkusel”- nädalavahetusega kokku suisa 4, et taastuks rõõm ja huvi ühel hommikul jälle lasteaeda seiklema minna. Eile pidin vennad suisa lõunaund tegema ning sellest kõigest tingituna saabus õhtul Albert koju ennast hingetuks nutnuna. Albert saab kohe-kohe 4 ja ma tean, mis ma talle sünnipäevaks kingin! 🙂 Pea iga kord, kui me taastusravis käime, siis Albert toimetab nukkudega – meil kodus neid ei ole, aga varsti saab olema. Vot, aasta ema, kes kingib pojale sünnipäevaks nuku ja ilmselt koos vankriga. Viimane kord taastusravile minnes oli Albert maksimaalselt trotsi täis: ei taha, ei…
-
Kuidas mitte hulluks minna?
Alexander. Ta vihkab (!) lugemist ja kirjutamist vist ka. Kätte on jõudnud aeg, kus reedel tuleb esitada lugemispäevik suvel loetu kohta. Tal oli praktiliselt terve suur suvi aega, et neid lugemispäeviku lehti kirjutada, aga me karjusime, sanktsioonitasime, karjusime ja piirasime ning tulemus on see, et Alexander ulgus eile nutta ja heitis MEILE ette, et MIKS ta peab nüüd seda kõike KORRAGA tegema. Tänaseks on MEIL tehtud kaks lehekülge: “Tobias ja 2.B” ning “Pettson ja Findus mängivad peitust” ja “Punamütsike” ootab oma järge. Alexander luges ise läbi Punamütsikese ning umbes pool Tobiase ja 2.B raamatust. Ülejäänu lugesin talle ette mina. Jah, ma andsin alla. Lugemispäeviku lehed kirjutan talle ette ja temal…
-
Lasteaed ja lapsed
Poisid käivad taas lasteaias. Lauriga hommikune minek on kergem, sest siis ei üürga poisid kaua ning rahunevad kiiresti ja lähevad mängima. Üllatus-üllatus, aga Albertiga annab läbirääkimisi pidada ja Hagen on hoopiki see kangem mees. Täna oli Hagen ennast salamahti wc-s paljaks koorinud ja tormas rühma kellukate ja kannikate välkudes. Ta on hästi väle ja seda palja peega jooksu võib igaüks ise ette kujutada. Hageni jaoks vabanemine, aga miskipärast õpetajale ei sobinud, et üks paljudest on paljas ning suunas teda riietuma, see jällegi väikesele inimesele ei meeldinud ning suurest protestist karjus ta emme ja issi järele. Õpetaja ütles, et Hagen on äge kutt ja ta on ju tegelikult oma rühma nooremate…
-
1. september ja palju pisaraid
Septembriga algab igas mõttes uus hooaeg meile kõigile. Suurematel sai läbi koolivaheaeg ning väiksematel lõigati järsult läbi suvi koos kodu ja vabadusega. Vabadusega ükskõik kuna pükstest välja hüpata ja palja peega edasi joosta, vabadusega murule oma junnid jätta… Albert ja Hagen alustasid oma lasteaiateed uues rühmas – liitrühmas. Lapsevanema soov oli, et vennakesed saaksid mõjuvatel põhjustel koos jätkata ning seda meil ka võimaldati. Liitrühm tähendab siis seda, et seal on lapsed vanuses 2-7 aastat, sõimest eelkooliealisteni välja. Tegelikult võib see mõnele julmalt kõlada, aga minu poistele on see igati mõistlik keskkond. Mulle meeldib, et koos on erinevas vanuses lapsed – see võiks neile tunduda kodune. Igatahes see uus rühm oli…