Poisid käivad nüüd lasteaias ja see harjumisaeg oli nii lühike – seda nagu polnudki, sest kõik on kuidagi valutult läinud. Lasteaias hakati poisse potile harjutama ning nagu ikka on Hagen see, kes esimesena kõiges vedu võtab. Nüüd jookseb mehikene kodus aluspükstega ning häda number üks tuleb kenasti potti. See on jube naljakas, kuidas Hagen jookseb potile, pissib ära ja siis tormab pott käes ning püksid rebadel seda kõike suurde potti valama. Valab ikka nii, et üle enda käekest ja nii, et kõik ujub, aga vahet pole, rõõm pissimisest peab talle jääma. Number kahte hoiab ta õhtuks, et siis peale suurt pesuskäiku ja enne ööund ennast kõrvuni täis lasta. Albert käib…

Pole ammu enam kirjutanud, sest ma ei taha enam jagada. Tunnen, et pole enam midagi öelda. Kes tahab, see tunneb huvi ja kes ei taha, see ei peagi ju teadma. Aga… Siit see tuleb nüüd. Kui hilja on hilja? Albertil lõikus: mandlid ja adenoid. Kuidas läks? Tänan, tal läheb nüüd paremini, palju paremini. Käisime uue logopeedi juures ja hammustasin läbi, et Albertile lihtsalt ei meeldi vanemad naised, aga taastusravis peab käima ja ma ei saa talle valida inimesi nagu restoranis salatit. Väikesed poisid läksid lasteaeda, sest Mamma ei jõua ja see on ok, isegi siis, kui jõuaks, isegi siis on arusaadav, et tal on vaja aega ka enda, oma kodu,…

Unetuse foonil palju hala ja kaeblemist ning palju pilte. See kuradi kellakeeramine: olen tööl ning mõju on positiivne- ma ei maga, ei saa magada. Mida enam seierid edasi sammuvad, seda enam nihkub lähemale algav tööpäev, kus lisaks tööle tuleb jõuda veel Albertiga arsti juurde. Ei, ma ei muretse, ehkki kõik käigud nõuavad sõitmist, täit teadvusel olekut. Inimvõimed on piiritud. Albert karjus eile öösel päris pikalt ja sõgedalt. See oli üks väheseid kordi, kui tema karjumise sees olid ka sõnad “ai-ai-ai-ai” ja Albert kakkus kõrva. Meil jäi lõikus ära, sest tal oli nutu taustal kõrge palavik, 37,0 ning silmas odraiva ja kõrvad olid põletikus. Kõrvad on põletikus ilmselt suurest adenoidist tingituna…

Käisin korra ära. Tagasi tulles, ehk siis 2 tundi ja 40 (!!) muna hiljem… …et siis 40 muna- 40 katkist muna… Toibun. Lauri on elus. Veel.

Puhast pesu oli kogunenud kappidesse jagada kaks tublit ja mehist kuivatitäit ning seda oli palju. Täpselt nii nagu pesukorvi asjad visatakse, täpselt nii leiab neid ka ka kapist- selle vahega, et need on puhtad. Sass on fenomenaalne: kõik, mis seljast kukub, jääb elutuna lebama kukkumiskohta- püksid pahupidi, üks sokk siin ja teine seal… Tema toas vedelevatest riietest ei saa ma ammu enam sotti, mis puhas ning mis must, sest kapist kaevab ta riideid nagu urukoer nii, et mulda lendab kahte lehte… Riiete nuusutamisest olen ammu loobunud, sest inimene õpib läbi kogemuste, läbi õppetundide- paari musta soki nuusutamine on mind muutnud ettevaatlikuks ning seeläbi pesen puhtaks kõik, mis vähegi kusagil vedeleb……

Heast ja halvast või siis halvast ja heast. Mõne õnn on teise õnnetus ja siis vastupidi. Albert on jõudnud küllastumiseni logopeedilisest abist või siis logopeedist. Ma isiklikult kahtlustan seda viimast. Näiteks tegevusterapeudiga neil koostöö sujub ning isegi liigagi hästi ja eduliselt, füsioteraapias oleme paar korda ka käinud nind tublisti toimetanud ja treeninud, aga logopeedi juures pole meil kunagi hästi läinud. Logopeed on Albertiga hästi ettevaatlik ja teeb poisi soovide ja tahtmiste järgi, tegevusterapeut jällegi ütleb ja Albert teeb. Üks on pehme ja järeleandlik, teine jällegi otsekohene ja sihikindel. Mind eelmine kord natukene häiris ka see, kui logopeed järjekordse ebaõnnestunud alguse järel küsis, kas Albert kusagil ka ilma minuta on olnud…

Sageli on nii, et iga postituse juurde ei oskagi õiget ja tabavat pealkirja välja mõelda. Enamikele postitustele tahaks lihtsalt kirjutada “Elu”, sest see siin ongi elu selle kõige ehedamates värvides. Mina näen elu värvilisena. Must on ka värv, eksole? Polegi pikalt kirjutanud, sest… Tabasin ennast mõttelt, et ma olen jaganud liiga palju: liiga palju lastest, liiga palju oma elust ja olemisest, et olen hakanud mõtlema, et ehk ei pea, aga jagatud mure on ju jagatud ning rõõmgi peaks saama suurem ning tegelikult ma elan siin ennast kirjutades suuresti välja, et ventileerin ja maandan ning siis on hommik jällegi õhtust targem ja jõuab kätte aeg, kus tekivad kahetised tunded. Pealegi, vahepeal…