Närvid läbi
Käisin jälle Kvartali parklas ja tundsin, et olen infarkti äärel. Hirmul on suured silmad, aga eks elu on õpetanud ja omad kogemused annavad tunda. Istusin koos väikeste poistega autos ja ootasin Annabeli ortodondi juurest… Mõned kuud tagasi ju rihiti meie Veroonika ära ja ma reaalselt karda, et jälle. Ühel hetkel tuli suure hooga Toyota Hilux ja keeras meie kõrvale parkima. Mul tahtis süda seisma jääda… Teisel korral tagurdas mingi Volkswagen nii, et mulle tundus, et kohe on meil otsapidi sees… Tuleb ja tuleb ja tuleb…. Mul pidi jälle süda sees seisma jääma: hirm, ärevus… Kirsiks tordile olid siis muidugi need väikesed poisid, kes karjusid ootamise ajal autos. Õnneks on Veroonika nii hea heliisolatsiooniga auto, et sellest välja küll midagi ei kuule, aga noh, teie väljast ei kuule, aga mina istun sees selle “melu” sees ja värisen. Hagen on lihtsalt tore poiss, kes solidaarsusest karjub Albertiga kaasa, aga Albert on jällegi see, kes karjub vahepeal lihtsalt karjumise pärast. Albertil oli häda, et müts oli liiga silmade peal, siis oli häda, et polnud piisavalt silmadel ning siis oli häda, et polnud üldse peas. Võta sa kinni, mida see kohutav kahene mõtleb ja tahab. Ta ilmselt ei mõtlegi.. Ta tahab kõike ja samas ei taha mitte kedagi ja mitte midagi- nii minu moodi. Minul oli jällegi tunne, et ma tahaks olla ükskõik kus, peaasi, et see poleks ainult Kvartali parkla.
Hagenil on nüüd kätte jõudnud periood, kus minu käest enam ei taha, aga tahaks ise, mis sest, et ei oska. Mul viskas vaikselt üle see virisemine ja panin talle kartuli ette, et võta ja söö… See loobiti laiali. Magustoiduks keerasin pisikestele poistele jogurti ette ja lasin toimetada. Ma sain päris pikalt vaikust ja rahu nautida: Albert on meil vana gurmaan ja omaette toimetja ning Hagen toimetas siis ka. Kui Albert saab toiduga kokku, siis ta karjub, kui Albertil kukub toit maha, siis ta ka karjub, Hagen seevastu on rahul kõigega. Valetan, selle väikese inimese protestimeelsus ilmnes siis, kui soovisin tal riideid vahetada ning õhtul juukseid pesta- ta oli ju kuklani koos jogurtiga ning juuksed olid kuivanud jogurtist nagu siiliokkad turris… Aga noh, laps peab ju õppima ja tegelikult on mul suht ükskõik, milline ta lõpuks välja näeb: olen vanuse kasvades hakanud hindama vaikust- vaikust ja rahu, mida siin majas just tihti ei koge. Siinkohal, selle kõige melu sees sain esitatud oma magistritöö projekti ja sellega koos vajaliku osa sisust… Ulme. Ma ei hakka endal üldse mingisuguseid illusioone looma tulemuste osas jne, tahan lihtsalt läbi saada. Sellega seoses olen enda jaoks avastanud valdkonna, millega tahaks tulevikus tegeleda ning mille arengusse oma panus anda.
Haigused ja surm on elu peratamatud osad. Meie teeme endast kõik, et kaitsta, olla kaitstud…. Siinkohal sai ka Alexander oma esimese sutsu koroonavaktsiini kätte. Kusjuures, Nõo Põhikool läks nüüd Terviseameti soovitusel distantsõppele, sest seal on puhang ning lähikontaktsete ring on suur. Täna selgus, et tegemist on Omikron tüvega… Mis seal siis ikka, jäävad ära jõulupeod ja -hommikud, loosipakid… Kurb on. Alexander vedas meile ka mingi tatitõve lasteaiast koju ja kõik väikesed poisid on nüüd nohused. Hagen oli kohe ekstra haige, aga tundub, et me hakkama sellest supist lõpuks jagu saama: aspiraator, inhalaator, ventolin ja paracetamaol ja ibuprofen…. Alexanderi puhul oli täiesti möödapääsmatu ka Sudafed. Kui on vähegi võimalik, et vaktsiinide kaudu saame ennetada ja vähendada haigusjuhte, siis peaks iga inimene andma oma panuse, mitte jaurama oma õiguste üle.