Läksin tööle.

Täna hommikul hakkasin ennast tööle sättima ja ma nii kohutavalt vihastasin, et see vääris siia kirjutamist. Teate ju küll neid hommikusi rutiine: juuksed ja kulmud tuleb sirgu kammida. Ma hommikust duśśi ei armasta, sest ma ei viitsi (laisk!!) juukseid föönitada. Pesen siis pead koos kulmudega igal õhtul, sest siis saab hommikul ju sutsuke kauem magada, eriti veel siis, kui pikka ja raske tööpäev on ees ootamas. Tegelikult on jumalast zen, sest mõtlema eriti ei pea, see pole ka minu tugevaim külg ning enamjaolt makstakse puhtalt istumise eest. Mulle selline töö sobib. Täiega.

Eile juhtus aga nii, et magamaminek jäi hilisemaks, sest tagusime Annabeli ja Sassiga lauamänge mängida. Nutsime, naersime ja mängisime. Annabel nuttis, Sass oli nutu äärel, mina olin juba selles staadiumis, et lihtsalt naersin. Hüsteeriliselt. Mäng oli äge, lihtne, aga nii haarav ja hasarti tekitav, et suisa lust! Annabel nuttis, sest kaotas, Sass oli nutu äärel, sest sai kotti ja mina lihtsalt naersin, sest ma ainult võitsin ja lihtsalt nii äge oli neid emotsioone kõrvalt vaadata.

Igatahes, käisin kulme ja muid strateegilisi piirkondi pesemas, aga kuna väikesed olid nii viimase piirini aetud, siis sidusin oma sassis salgud krunni ja otsustasin, et enne tööle minekut lasen kuivśampooni pähe ja asi ants. Ostsin siit suurlinna Konsumist just mingit kuivśampooni… Nii sinisilmne on arvata, et lihtsatest poodidest midagi head saab. Rumal, rumal, nii rumal minust. Olin juba tööle vaat et hiljaks jäämas… Juuksed nägid ikka rõvedalt rasvased ja salkus välja. Lasin seda “imeravimit” juustesse, masseerisin, kammisin ja nägin välja veel hullem kui enne. Kordasin protseduuri. Lõpuks koosnes soeng ühtlastest rasvastest juuksevagudest. Vähemalt hoidsid need rasvased pulgad ennast stiilselt ja ühtlaselt vaos. Nagu oleks kartulipõllul… või hakkaks herneid külvama. Ma olin niiii sigatige. Olen veel praegugi, sest ma olin niigi tööle hiljaks jäämas ja siis veel see ka. Ma pole muidu looduse poolt ka sihukese ilusa tüdrukuna loodud, aga nüüd oli see hommikune välimus isegi minusuguse maaka, võilillenuusutaja, excelitegija, jaoks liiast. Stiilitunnetust pole mul ju teadagi, aga no see…. seda oli isegi minu jaoks palju. Ma vihkan rasvaseid juukseid oma peanaha küljes. See pole õige, et alustad päeva ja näed välja nagu ei näekski välja. Veel enam, kui lähed tööle, poodi või kasvuhoonesse. Andestamatu.

Teate, ma võin käia poes lõhkise teksatagumikuga (ma olen seda korduvalt teinud) või suvaliste kalossidega (olen seda ka teinud ja teen ka edaspidi), aga vot pea peab pestud olema. Isegi minusugusel Maakal (suure emmiga), võilillenuusutajal, excelitegijal. Sellest excelitegijast mõnel teisel korral. Mõned asjad lihtsalt ei unune.

Sigavihasena läksin juukseid pesema ja siis tööle. Tegelikult on hommikune peapesu isegi täiesti nauditav. Nii hea on värskena päeva alustada! Tööandja andestas minu hilinemise.

Pesen, kasin, koristan, teen süüa. Puhta peaga! Vahepeal olen saatjaks ja sõidan taksot. Hobi korras teen raamatupidamist ja olen logistik. Aedniku roll on jäänud tahaplaanile: lillepeenrast võib lisaks kahemeetrisele maltsale (ei või!) leida ka tomatit ja füüsalit, võililledest ja naadist rääkimata… Ja kui aega üle jääb, siis olen lasteaednik ja tsirkuseartist.

Selline asi siis. Tahaks öelda, et see on puhas …, aga ei ütle, sest kultuurne inimene selliseid sõnu ei kasuta ja ma tahaksin olla parem kui varem. Lisaks kõigele eeltoodule olen ma ka oma helesinistes unistustes kultuurne inimene.

See kultuurne inimene võttis täna purgist oma kasvuhoone tomatitest keedetud pastat, ei tea, kuidas see küll sinna sai, ja tegi lastele nende lemmikut sööki. Annabel ja Sass kiitsid heaks- ju siis kõlbas.

Pesen, kasin koristan, teen süüa ja vingun ka. Ruumi täiteks või nii. Ilusat päeva teile kõigile. Päikest põimikusse või nii…