-
Piiri peal.
Esmaspäeval oli idee, et läheks lastega Järvemuuseumi Akva:rium külastama, aga õnneks vaatasin nende kodulehte ja selgus, et see on esmaspäeviti suletud. Pettumus oli suur, sest tahtsin ju minna ainult Alexanderi ja Annabeliga ning kasutada juhust, et Lauri koos väikestega koju jätta. Teisipäeval sättis Lauri ennast tööle ja mina jäin kogu tsirkusega taas nädalaks üksi. Eile pakkisin lapsed kokku ja viisin ikkagi kalu uudistama. Eks ma natukene kartsin ka, et kuidas need kaks kõige pisemat hakkama saavad, aga kae õudu, täitsa tublid olid ja muuseumis tsirkust ei korraldanudki. Alguses ei saanud Hagen vedama, siis ei saanud pidama- ei tahtnud lõpuks enam ära tulla. Suurematele meeldis väga ning tundus, et ka pisemad…
-
Albert
Poolik tõde Albertist. Käisime täna taaskord ortopeedi juures kontrollis- Kliinikumis korhvi lahti karjumas. Registratuurist kaks sammu edasi ja Albert röökis nagu ratta peal. Ma ise oleks ka 2x nutma hakanud… Teda ei lohuta, et kõik on hästi, keegi ei tee haiget, kõik on korras. Teda lohutab ainult see, kui öelda, et lähme nüüd autoga sõitma, lähme koju, lähme poodi. Albert nuttis ja kartis kõike. Ta oli nagu udupasun. Kui keegi meditsiinitöötajatest täna küsis, et kes see siin, siis vastasin, et Rootsmaa ning selle all mõtlesin ka iseennast- mina nutsin sisemiselt, sest Albert ei rahunenud ja peale meie oli haigemajas veel hädalisi… Albert oli karjumisest lapiline, mina tatiplekiline. Pilte kogu meie…
-
Kõigest, mis närvi ajab
Viimasel ajal tunnen, et kõik hakkab kuhjuma ja kõike on liiga palju. Lauri on nädalate kaupa eemal ja käib siis ainult sokke pesemas ja muru niitmas. Ehk õnnestub seekord nädalavahetus pikemaks venitada, ei tea. Igatahes saime täna katkised kodumasinad ära viia, käisime poes ja siis andis issi lapsele kommi…. Nii, kui te tahate minu raevu, siis tulge külla ja tooge lastele midagi magusat, midagi sellist, mis oleks kaetud śokolaadiga ning mis sulaks kindlasti näppude vahel ära ja millega saaks kõik käeulatuses olevad asjad (sealhulgas mina!) kokku tõmmata. Mesikäpa DOPS küpsised liigituvad ka nende maiuste alla! Ma lähen nii närvi, et pidevalt olen mingi laga sees. Lapsed ei ole süüdi, et…
-
Sünnipäevad
Käisime eile Annabeli ja tema sõbrannadega sünnipäeva tähistamas. Kõik oli timm, välja arvata see, et rahvast oli toidukohtades mega palju ja pitsat ootasime üle tunni. Noh, tund ja 20 või nii- Rally Estonia mõju, aga mõneti ka teenindaja saamatus, mida ilmestas olukord, kus toit toodi enne neile inimestele, kes alles pärast meid saabusid… Teenindaja vastas küsimusle, miks nii, et teenindatakse järjekorra alusel. Et siis, millises järjekorras meie oleme? Selle, kus läheb veel aega. Siis, kui tüdrukud oma asju ajasid, olime meie Alexanderiga ujumas. Jah, Alexander oli ka kaasas. See on suure auto võlu, kui koos minuga on kokku 7 reisijat ja kõigil on ruumi ja lahe olla. Veronika on ikka…
-
Üks igav postitus
Ma millalgi kirjutasin kuhugi, et hakkan postitama rohkem pilte lilledest. Häbiga pean tunnistama, et polegi nagu eriti neid see aasta pildistada jõudnud. Küll pole olnud ilma ja kui ilm on, siis pole meeles või pole seda õiget hetke, piisavalt materjali. See aasta õitsevad roosid võrreldes eelmise aastaga ikka kordades paremini. Mingi hetk kartsin, et kuum teeb liiga, aga oleks võinud minna hullemini. See aasta õitsesid pargiroosid eriti külluslikult, kahjuks jäi nende õitsemine minu jaoks pingelisele ajale ja kõiki imelisi isendeid jäädvustada ei olnudki mahti. Mulle meeldib, kuidas mõne isendi sordikirjelduses on lubatud kõrguseks kuni 180cm, aga tegelikkuses on ilu 2m ja peale. Erinevaid sorte on üle 60. Mingil hetkel saabus…
-
Annabel 14
Hurraa ja palju õnne mu väike armas Annabel! Ma ei tea mitte ühtegi nii armast, heasüdamlikku ja kannatlikku türdukut nagu Annabel. Tal on suur süda ja kõvasti mõistmist, selged silmad ja helge hing. Ma nii armastan seda, kuidas ta ütleb mulle igal õhtul oma õrna häälekesega : “Head ööd Emme, ma armastan sind!” Just see “emme” osa on nii armas ja ilus, midagi sellist, mida ei saa sõnadesse panna ja edasi anda. Oma laste sünnipäeva pärast oleksin ma valmis kas või nahast välja pugema- nii ka seekord. Jah, tort ei pruugi kõige apetiitsem välja näha, kuid see-eest on tehtud südamega ning maitseb imeliselt! Mille feuille suviste marjadega. Kuna meid on…
-
Taluvuspiir ja natuke head
Minu taluvuspiir hakkab vaikselt kätte jõudma, mis ta nüüd siin hakkab, eks ta ikka olegi juba kätte jõudnud. Truult teeninud pesukuivati keeldus koostööst, eile lõpetas minuga ka lepingu külmkapp. Kui vaadata, mis elektrihind börsil teeb, siis võibolla ongi see pigem hea. Eelmisel nädalal ostsime uue pesukuivati, täna külmkapi. Mis järgmiseks? Palun nüüd aega hingata lasta, minu taluvuspiir on käes, elan ja toimetan veel vaevalt oma võimete järgi. Lauri on jälle kaugel ja kogu koduga seotud jamad on minu ajada. Mind üldse ei ärrita. Valetan. Aja jooksul on juhtunud minuga nii, et kui närvi lähen, siis hakkab vasak silmalaug tõmblema. Ma pole peegilist küll vaadanud, kas seda ka kõrvalistele näha on,…
-
Pudrukuul ja see, mis päeva lõpuks loeb.
Lauril on juba jupp aega mingi objekt kusagil kaugemal ja nädala sees olen ma lastega üksi. Vahel ikka juhtub, et Lauri üllatab meid oma ennetähtaegse vabanemisega ning külastab meid ka etteteatamata nädala sees- tuleb sokke pesema, ning nii ma siin siis toimetan. Õnneks on mul Annabel, kes annab hingetõmberuumi ja aitab väikeseid poisse ohjata. Me siin oleme teinud enda arvates palju, et aed oleks lastele turvaline ning minul, laisal lapsevanemal, mugav uks lahti teha ja lapsed südamerahuga õue suunata. Südamerahu ei olnud kauaks. Hagen jõuab kõikjale. Ma siin mingi aeg kirjutasin, et see liumängi röövis selle südamerahul. Hagen on mega kiire ning sõelub mööda liumäe treppi üles ja viuhti kõhuli…
-
Kell tiksub.
Miskit on nii kuradi valesti. Juhtusin lugema koolivenna postitust, abipalvet, ning nagu alati, siis mitte otseselt abi endale, vaid teistele- tema saatusekaaslastele. Jannol on tsüstiline fibroos, Janno on haiglas ning Jannol on halb, Jannol on halvasti ning Janno muretseb ikka teiste pärast, et teised saaksid ravi, et teised jõuaksid oodata. Oodata? Jah, võimalust elule. Janno on minu vana koolikaaslane. Vana, just nimelet VANA, sest Janno on minust vanem. Meid Jannoga seob mälestus harrastusteatrist. Kunagi mängisin mingis etenduses näiteks Janno ema. Etenduse nimi oli “Juhtub paremaski perekonnas” Ray Cooney sulest. See on selline, kus Jane (mina) läks siis haiglasse ühele arstile teatama, et meil on ühine laps. Janno. Et siis, Janno…
-
Huumor
Vastus küsimusele, miks ma pidevalt toon esile, kui laisk ma olen ning miks ma kirjutan, et minu lapsed on kasimata ja kasvatamata. See on huumor, nali minu moodi. Kes saab aru, see saab ning kes ei saa- sellel polegi vaja saada ja mind tegelikult, pehmelt öeldes, ei huvita ka, kui keegi tõepähe võtab, et ma olen loll, laisk, saamatu, et minu lapsed on räpased ja kasvatamatud. Kui nii, siis nii. Headest asjadest räägin maskita, elust räägin nii nagu see on ning mõnest asjast vaikin sootuks. …et ma siis jätkan enda headuses. Sass käis kõigile peale, et keegi temaga poodi läheks. See keegi, kellel lõpuks süda haledaks läks, olin siis mina.…