Albert sööb viimasel ajal mul hinge seest. Temast täna ei kirjuta. Ostsin kevadel Alexanderile uue jalgratta. Lauri arvas, et kevadel ei peaks seda tegema, sest poisil on suvel sünnipäev, et midagi peab ju ometi kinkimiseks ka jätma, aga ma läksin ja lihtsalt tõin talle selle ära, sest minu arvates on suvi rattaga sõitmiseks ja no milleks oodata. Mäletan Sassi, kes pidi nutma hakkama, kui nägi oma uut sõiduriista. See oli ost, mida ma kohe kindlasti ei kahetse… Sass kihutab rattaga mööda aeda ringi ning käib korduvalt kooli juures ronimas. Pean pidevalt tal sima peal hoima, et ta väravast välja räpaste riiete ja kasimata põskedega ei läheks ja et ta jalanõud…