Pealkirjata

Ma ei oska siia pealkirja panna, sest ei üks ega teine kajastaks tegelikkust. Tahaksin kirjutada, kuidas paljulapselisel olid lapsed ja koerad mööda küla laiali, aga tegelikult sai jooksu ainult Albert ja ühes temaga Latte, seetõttu on lühikest ja löövat pealkirja raske sõnadesse panna.

Mina läksin hommikul väikest tööampsu tegema ning Lauri lahkus ühes minuga ja nagu hiljem selgus, siis ka Albert koos Lattega. Ei, Lauri ei surnud koos minuga ära, aga sõitis ka minema. Ei, ta ei jätnud meid maha, ebahuvitaval kombel läks temagi leiba lauale tooma. Ei, ei läinud poodi, tööle läks, tööle…Käin paar korda kuus paaritunniseid tööotsi tegemas: mõnes toidupoes põrandaid pesemas ja suurfarmis lehmi lüpsmas, et siis nagu hobina…

Selleks mõneks tunniks jäävad poisid tavaliselt Annabeli hoida ja siiani on kõik ka toiminud. Poisid ärkavad ja esimese asjana trambivad õe tuppa, ronivad talle selga, istuvad ja astuvad pähe, karjuvad kõrva ning tõmbavad tuba segamini, kuid täna hommikul oli kõik teisiti: ei tulnud poisid tuppa, ei elanud selja ega kakkunud teda sabast ja kiskunud karvadest. Kell 8.07 helises Annabeli telefon ning Lauri palus tal minna ja Albert naabrite juurest vastu võtta.

Albert astus paljajalu ja trussikute väel aiast otse tänavale ja seadis sammud ma ei tea kuhu. Pärast analüüsisime juhtunut ning arvame, et ta läks mulle järgi – tööle. Oli siis vennikene jõudnud tänava otsani ning suure nutuga üles ajanud sealse koera, kes omakorda äratas perenaise ja tema siis avastaski selle üksinda uitava Alberti ning temast sõltumatuna jooksus oleva Latte.

Albert sai üle antud naabritele ja nemad helistasid Laurile, sest kõik, kes mind vähegi tunnevad, teavad, et tööl ma üldiselt kõnedele ei vasta. Tegelikult ei vasta ma ka kodus, sest telefon on lihtsalt hääletu peal ning see on ka üks põhjuseid, miks ma selle otsimiseks peab kasutama Google abi…

Tegelikult murdis Albert hoovist ennast välja ka eile, kui tahtis Alexanderi eeskujul minna rattaga poodi, selle vahega, et suurel vennal olid sinna minnes ikka riided seljas ja jalanõud jalas, aga Annabel sai ta värava pealt kätte ning poolikuks tema sooritus jäigi. Siis murdis ta ennast naabrite aeda rattaga, aga ka sealt toodi ta tagasi. Meie ja naabrite vahelise aia värav on lukus ja võti teisel pool aeda, aga Albert on juba nii pikk, et ulatab ennast võtmeni küünitama ja piisavalt arukas, et lukk lahti keerata. Keelamine talle eile sugugi ei sobinud ning siis röökis ta nagu ratta peal, see-eest täna polnud kedagi ei kuulmas ega nägemas….

Väga õnnelik õnnetus see tänane… Kõige suuremad tänud Karinile ja Tiinale!

Kõik ülejäänud asjaosalised on samuti elus ja terved.

Olgu siinkohal veel öeldud, et Annabel on üks väga väheseid, keda ma usaldan pimesi oma väikeseid poisse hoidma ja valvama, sest temas on rohkem mõistmist ja mõistlikkust kui mina endale soovida oskaksin…