Kui hilja on hilja?

Pole ammu enam kirjutanud, sest ma ei taha enam jagada. Tunnen, et pole enam midagi öelda. Kes tahab, see tunneb huvi ja kes ei taha, see ei peagi ju teadma. Aga… Siit see tuleb nüüd.

Kui hilja on hilja?

Albertil lõikus: mandlid ja adenoid. Kuidas läks? Tänan, tal läheb nüüd paremini, palju paremini. Käisime uue logopeedi juures ja hammustasin läbi, et Albertile lihtsalt ei meeldi vanemad naised, aga taastusravis peab käima ja ma ei saa talle valida inimesi nagu restoranis salatit.

Väikesed poisid läksid lasteaeda, sest Mamma ei jõua ja see on ok, isegi siis, kui jõuaks, isegi siis on arusaadav, et tal on vaja aega ka enda, oma kodu, sõprade ja töö jaoks. Ma pole mitte kunagi tahtnud võtta temast viimast ja kuidagi ülekohtune on arvata ka, et ta peab meid pidevalt aitama- ei pea. Mamma ja papa on meid toetanud niigi palju…

Poisid on lasteaias tublid, aga nad on ka suuremad ja arukamad kui sügisel. Seda on nii huvitav jälgida, kuidas poisid toimetavad koos ja teineteiseta. Hagen pole ju päevagi oma elust Albertita toimetanud ning kui haiglas olime, siis Hagen pahurdas terve päev kodus ja oli selgelt aru saada, et ta igatses taga oma vennakest. Uus elukorraldus on harjumatu ning pean enda tööaega suutma ümber sättida nii, et jõuaksin poistele lasteaeda järgi.

Poistel käib lasteaias potitreening ning Hagen on juba täitsa tubli, kui välja jätta see, et potti ei tee. Albertile meeldib vett peale lasta ja sellega praegu asi piirdub. Albert üldse kardab ju kõike mis uus…

Tahtsin talle täna saada kombeka ja paksu jope asemel seda lukuga dressikat selga ning see viis ta endast välja ning kõige tipuks läksin ka mina nii närvi, et paugutasin lõpuks uksi ja möiratsin korra lõvi kombel nii, et Albert jäi tasa ja tatsas vaikselt papusid jalga pusima. Jah, ma läksin endast välja, sest ühest autos teise tuli turvatooli tõsta ja ma ei saanud seda kuradi isofixi lahti, lõhkusin kaks küünt ära ja väänasin randmeliigesed pahupidi, lõpuks lõin käega ja kiskusin Veronikast Sassi tooli kolmandast istmereast teise, kohendasin Alberti suurusele vastavaks… Ja kell käis armutult. Miks ma siis teise autoga ei läinud ja käega ei löönud? Sest ma ei tahtnud. Ma tahtsin Veronikaga sõita. Punkt. Ja siis tuppa jõudes Albert karjus pusa pärast, Hagen hoidis jalgu risti ning röökis mähkme järele, kapi otsast kukkus käekott koos asjadega laiali põrandale ning minul viskas lihtsalt üle, sest linna oli vaja jõuda õigeks ajaks.

Linnast tulle nägi Albert bussi ja mörises jämeda häälega vaimustult: “Vaaaaaaata!” Ütlesin talle vastu, et see on buss. “Buss,” tuli selja tagant selgelt vastuseks ning lõpuks ostsin talle poest mängimiseks bussi. See on tal praegu näiteks kaisus ja ma arvan, et Hagen pole seda saanud oma väikese sõrmega isegi mitte puutuda… Albert tahab jubedalt rääkida ja eks seda kõnet tuleb ka, mis sest et nii vaevaliselt, aga tuleb.

Albert ei ole loll poiss. Ta saab nii kenast aru, kui temaga rääkida ja käskluseid jagada, aga alati ei saa kahjuks isegi mina kõigest tema seletatust aru.

Teistest lastest siis ka.

Annabel kutsuti matemaatika olümpiaadi tulemuse põhjal mingile võistlusele. Nõo koolist valiti välja ainult 2 õpilast ning üks neist oligi Annabel. Loovtööde kaitsmisel sai Annabel kiita. Annabel mõtles välja lauamängu ja nägi oma tööga päris palju vaeva. Ma olen ta üle nii uhke, sest kõik on ta saavutanud enda suure töö ja vaevaga. Annabel oskab õppida ja pingutab, Sass seevastu on hoopis teistsugune… Sass on nagu täheke- minu moodi impulsiivne ja emotsionaalne.

Püüan ikka igal õhtul natukenegi lastega mängida. Täna oli menüüs meil Monopol ja siis juba pea-aegu kohustuslikuks muutunud Mario Kart, aga eks me mängi vahelduseks ka muud. Pisikesed käivad samuti rooli keeramas ja ikka jube põnev, kui koos nendega raja viimasena lõpetan- Annabelile ja Sassile pakub see nalja, mulle mitte, sest ma olen nagu Sass kes on ikka võitmisele orienteeritud. Ha-ha…

Poistele meeldib tohutult õues mängida! Hagen armastab üle kõige liivakasti, Albert huvitub ratastest ja talle meeldib lihtsalt mööda aeda kõndida. Alberti puhul on huvitav tema ajataju. Taastusravis käies tunnetab ta minuti pealt ära, kui aeg saab täis: Albert tõuseb püsti, kõnib ukse juurde ja teatab, et lähme koju. Keegi küsis, kas ta tunneb kella. Vastasin süüdimatult, et tunneb küll ning lisaks liidab ja lahutab. “Ausalt?!” JAH! Vot. Jälle jõudsin Albertini. Kogu elu keerleb ümber tema.

Mul oli vahepeal sünnipäev. Märtsijänes. Soovisin sünnipäevaks 10 ruumi puid- sain ka! Kahepeale Lauriga viskasime kuuri ja riita ka nii, et aru ei saanudki, lihtsalt pärast olin surnud. Puukuur on nüüd nii silmini täis, et sinna lihtsalt ei mahu enam mitte midagi ega kedagi… Ahjaa….

Leidsin meie kadunud Oti üles. Ott oli siis kadunud ligi poolteist aastat ning nüüd on ta kodus. Tegelikult ei läinudki ta ära, surm tuli ja jättis ta elutu keha lebama kuuri. Seda ta seal siis eelmisel kevadel haiseski… Mina roomasin ümber kuuri ning otsisin haisu allikat hoopis põranda alt. Tegelikult on mul nüüd süda rahul, sest ma tean, et ta on nüüd ametlikult kodus ja tal on oma koht magnoolia all… Sedasi siis.

Jää hüvasti mu kollane kass…

Kasside lainel edasi. Eile karjus südantlõhestavalt meie Milo naabrite kuuris. Helistasin naabritele ja ütlesin alandlikult, et meie kass on nende kuuris kinni. Lauri ei suutnud helistada, ta on selline tagasihoidlikum ja need on naabrid, kellega meil suhteid ei ole. Me teretame. Kõik. Muidu on nad täiesti ok, lihtsalt meil pole muud ühist, kui aed ja tegelikult on seegi nende ehitatud, aga noh, põhimõtteliselt võiks selle ühiseks lugeda.

Naabrinaine asus telefonis aga ründele ja vastas vihaselt: “Mis ma ei või siis enam kuuri uksi lahti ka hoida või?”

Mina väga tasaselt ja endiselt ülima alandlikkusega: “Ma pole seda ju öelnud…”

“Mis te tahate siis, et ma ta välja lasen või?”

Mina: “Jah, ma oleks väga tänulik…”

“Käib ja kaabib siin ajamaal, kõik on üles kaabitud!”

Mina: “Ta ei ole siin ainus kass…”

“See on tema, ma näen ju küll, tema käib siin ja kaabib!”

Kõne lõppes.

“Ju on siis hea muld,” mõtlesin endamisi… Aga tädi tuli välja ja tegi kuuri uks lahti. Paanikas Milo jooksis mööda tuulekasti ja lõpuks kutsus tädi mind enda kuuri alla ja pakkus redelitki, et selle karvase sõbrakese sealt alla saaksin tuua… Tahmaste käppadega Milo nurrus ja pusis süles suurest õnnest nagu segane…

Aeda ei mahu enam midagi istutama, aga mul on veel üks magnoolia istutada ning hing ihkab ikka veelkord proovida virsikut või aprikoosi kasvatada… Lillepeenraid tahaks laiendada, aga mul on vaja kedagi, kes ei mõtle ning lihtsalt kaevab…

Tegelikult on nii, et me ikkagi kaevasime. Nüüd on vaja veel multśi, palju multśi… üks peenar sai äärise ja kaks ülejäänut on selle ootel, aga kenasti läbikaevatud äärtega. See oli ikka jõhker töö. Kaeblen küll, et selg valutab ja ei jõua, aga siis lähen ikka ja teen. Muidugi teen, iseendale ju. Haiget teen ka ikka endale, aga 21. sajand ja valuvaigisteid jagub hetkel piisavalt…. ja veini ka. Tegelikult tuli mingil hetkel ikka lagi ette ka ja siis ma ütlesin Laurile otse, et ma ei jõua, puht füüsiliselt ei jõua, valus on, aga nii raske on tunnistada. Nii masendav, kui hing jookseb ees ja keha ei jõua enam järele.

Lauri näitas, et näed, siia ja siia mahuks üks roos. Ei mahu, ei mahu… kui, siis midagi muud. Mõni tuts lavendlit ehk juurde. Ja siis tahaks juba ka üht mesitaru. Tulevikuprojekt. Ma unistan siin suurelt, siis jälle mõni saab ehk nina peale visata.

Et siis, kui hilja on hilja, et siiralt huvi tundma hakata? Paljusid huvitab, aga vähesed hoolivad ja mina olen väsinud….