Hei, kuidas läheb?
Peale seda, kui hakkasin kirja panemema meie tegemisi ja toimetusi, on küsimisi jäänud väheks. Ise olen rumal, aga edev muidugi ka, et jagan ja kõigile lugeda annan. Olen seda varemgi kirjutanud, et olukord on nüüd selline, et meie/mina olen olemas ja teie teate, kuidas meil läheb… See kõik on ühepoolne. Ei, ma ei ole “maailmast” ära lõigatud, mul on ikkagi veel inimesi, sõpru (!), kellega päriselt suhtlen- vastastiku. Jah, vahepeal tunnen, et olen ise ka nii passiivne ja “hõivatud”, et alati ei jõua kõigile nendele vähestelegi vastata, minna ja olla…. Aga praegu tunne jälle seda, et kui teatud inimesed loevad, siin neile piisab, see ongi suhtlus, kui nemad teavad, kuidas meil läheb. Hea küll, hõivatud inimesed, saame aru, et siia pilk peale visata on nagu õhtul voodis Delfit scrollida ja pealkirju lugeda, et siis oled nagu kursis kõige ja samas ei millegagi. Kui nii, siis nii, teie valik.
Et kuidas meil siis läheb? Aastaga pole tegelikult mitte midagi muutunud, kui välja arvata see, et lott on lõua all suuremaks läinud, samuti põsed on priskemaks muutunud- nagu põrsal. Olen põrsas, kes külitab oma sulus ja ajab künast körti kahe suupoolega sisse. Vähemalt on mul sulg, küna ja kört… Muidu on kõik täpselt nagu oli aasta tagasi, isegi pluus on jäänud samaks. Riietel on tänuväärne omadus venida. Noh, pole just nagu püksikumm, mida lõpmatuseni venitada, aga asi seegi, et üldse venib. Nahk venib ka, aga see sunnik ei taha vananedes enam tagasi tõmbuda. Riietega on lihtne: viskad kuivatisse ja saad tagasi numbri väiksema, siis venitad selga ja kärab jälle, selline surnud ring või nii. Peaks ennast ka otsapidi kuivatisse panema, ei tea, kas aitaks? Või peseks Fairy`ga, lubab eemaldada ju kogu rasva? Ma kõike ei tahaks, osaliselt….
Aga siin me oleme, täpselt aastase vahega, 25.veebruaril ja mitte midagi ei ole muutunud. Selle vahega, et aasta tagasi istusin distantsõppel klapid peas ja kuulasin loengut ning osalesin seminarides Hagen süles. Täna enam seminari ei olnud, on ainult üks m****f*****g magistritöö, mis on nagu ristiks kaelas. See ei idane ega mädane. Vahepeal on tunne, et ma ei jõua, ei saa, ei suuda, ei taha. Plaanisin akadeemilist võtta, aga kodu, töö ja laste kõrvalt kirjutamine ei tule kõne alla, kuid see, et ma ennast üldse lõpuni vean, ei ole ka veel kindel. See kõik on nagu paberõhukesel jääl kõndimine. Ja kui ka jõuan valmis kirjutada, siis ma ei saa kindel olla, et see on ka midagi väärt. Et noh, tegelikult pole ikka mitte midagi selle aastaga muutunud, ma olen ikka aheldatud iseenese ettevõtmistesse.
Minu ettevõtmise tulemusena on terve aed täis oksi, mis ootavad nüüd utiliseerimist. See siin on üks puu ja selle tagasihoidlik alune, aga seda segadust, mida ma korraldasin, on veel… Nii lihtne oli seda kõike teha, aga katsu nüüd koristama hakata. Et siis, meil on õunapuudele noorenduslõikus tehtud, mõni sai korralikumalt, mõni tagasihoidlikumalt, aga vähemalt on tehtud ja see on oluline. Miks nii vara? Ikka selle pärast, et ma ei taha lillede tärkamise ajal aias trampida ja retsida. Meil siin hakkavad loomingulistes kasvukohtades õitsema igasugused kevadlilled ja ma ei taha neid oma tegevusega lõhkuda.
Olen siin vahepeal lihtsalt liiga hõivatud ja paks olnud, et kõike järjepidevalt teha, nüüd siis teen oma tegemata jätmised tasa ja veid rohkemgi veel. Näiteks kasvuhoone jäi sügisel täiesti puhtaks tegemata, ainult tomatid viskasin välja, kuid lilled jäid kõik sisse, sest nii kahju oli neid sealt välja visata ja siis mingil hetkel ma enam ei jõudnud… Käisin täna ja tegin korda, nii enam-vähem. Tegelikult oli kasvuhoones päris soe, isegi mingi vedelema jäänud sibul oli juba nina mulla seest välja ajanud ja rohelise pealisegi päris pikaks kasvatada jõudnud. Mõtlengi, et ehk peaks ikka redise maha panema… Mul neid väikseid närisili siin piisavalt, kes tahaks värsket põske pista.
Lumikellukesed on ka kasvuhoones nii rammusad. Õues on juba ka mõnes kohas lumikellukesed väljas, aga no, kasvuhoone on ikka parem koht kasvamiseks. Lubas siin mingit krõbedamat külma, viisin igaks juhuks neile sutsukese katteloori ka mõnekordselt peale. Kahju oleks, kui haiget saavad.
Nüüd siis teate ja ei tea ka, ühepoolseks suhtluseks täiesti piisav ja rohkemgi veel.