Elufilosoofia

See postitus ei ole ajendatud mitte millegist. See postitus on lihtsalt minu elufilosoofiast ja kõigest sellest, mis tekitab minus tugevaid tundeid.

Võibolla olen aastatega nii palju väsinud, et ma ei viitsi enam pingutada, et olla keegi, kes ma ei ole. Ma pole seda olnud vist kunagi, aga see-eest olen ise korduvalt langenud selliste inimeste võrku. Korduvalt, eksole. Öeldakse küll, et ühe reha otsa mitu korda ei astu, aga ikka astun. Tark pidavt õppima teiste, loll iseenese vigadest- selle skaala järgi olen ma küll ikka maksimaalselt loll.

Minus teikivad sügavad tunded inimeste vastu, kes teisi ära kasutavad. Minu elufilosoofia ütleb, et anna ja sulle antakse. Noh, ma annan, hea meelega jagan, sest mulle on ka antud. Ma hea meelega aitan, sest mind on ka aidatud. Ma tean, et ma ei oska väärtustada enda aega ega tööd, aga alati ju ei peagi, ei saagi kõike rahas mõõta. Palgatöö on midagi muud, sellest me ei räägi. Tsss! Sellised asjad, et a´la, mina vaatan täna sinu lapsi, teinekord vaatad sina. See on nii normaalne. Minu jaoks. Või noh, alati ei pea olema selles osas tasakaal, et sina mulle ja mina sulle, vaid mina aitan kedagi teist ja keegi teine aitab kunagi mind. Ma ei aja pilli lõhki, ma ei viitsi, ma ei oska sageli nähagi… Jah, ma olen see loll, kes laseb ennast ära kasutada nii, et see mind ei häiri. Kui, siis saan sellest aru alles aastate pärast. Pikad juhtmed või midagi sellist…. Mitte kunagi ei tea ju, kui on vaja abi või siis lihtsalt tuleb olukord, kus on vaja toetust ja mõistmist. Kõik ei ole sellised: on inimesi, kes näevad ainult dollareid ja võimalust kedagi koorida, kellegi arvelt teenida- ja see ajab kurjaks, see ajab vihaseks, see ajab mul rõhu kõrgeks. Ma vihkan inimesi, kes on omakasupüüdlikud ja ahned.

Ma tean inimest, kes aktiveerub näiteks enne oma sünnipäeva ja seda tagamõttega saada kingitusi. Ja mitte lihtslat kingitusi, vaid raha! Inimesed kingivad nõmedaid asju! Kui muidu pole sa olnud meeles, siis enne sünnipäeva soojendab ta sinuga suhted üles, kutsub sünnipäevale ja siis unustab uuesti ära. Ja inimesed ümberringi ei saa aru… Ei saa aru, sest me kõik tahame kuuluda, me tahame olla märgatud ja me tahame sõpru. Peatu korraks ja mõtle, kas sõprus saab olla ühepoolne? Kas sõprus on see, kui sa oled olemas siis, kui sinust on kasu? Kas koer on puugile sõber?

Ma tean inimest, kes kingib talle kingitud kingitusi edasi või siis kingib enda kasutatud asju kellelegi. Sellest on varemgi siin mingis kirjutises juttu olnud… See tekitab tunde, et selle inimese ego on nii kõrgel, et ta vist reaalselt usub, et isegi tema peer on kui jumalik puudutus ning õnnistatud olgu need, kes sellest osa saavad. Tegelikult on kurb.Kurb, et on keegi, kes arvab, et on parim, et kõik teised on kõiges süüdi ja kõiges halvad, et ainult tema teeb õigesti, ütleb õigesti, mõtleb õigesti ja on õige. Inimene, kes klatśib ja samas on suur sõber samade inimestega…. Kuidas inimesed saavad olla nii pimedad? Ahjaaa, ma olen ka see pimedik- see kõik on võimalik, sest me tahame ka saada osa ilusate inimeste sõprusest, elust. Mis sest, et oleme puugile penid.

Minus tekivad tugevad tunded näilisest objektiivsusest: olla nii õiglane ja nii aus, aga eelistada ja valida ning teha nii, nagu ise heaks arvata. Et, eh? Ja mulle ei meeldi selja taga tegutsemine ning inimestest üle minemine. Mitte keegi ei saa otsustada kellegi teise eest või langetada ainuisikuliselt otsuseid, mis puudutavad suuremat ringi inimesi. Mulle see ei sobi, ei meeldi, ärritab. Mulle ei sobi ka see, kui reeglid ei kehti kõigile üheselt.

Ma vihkan, kui keegi sorib teise pere rahakotis, elus ning ettevõtmistes. Ma vihkan, kui keegi võtab endale õiguse arvustada teist ja anda hinnanguid. Mind absoluutselt ei huvita, kas Juhan magab Jaanaga ühes toas või kui perses kellegi elu tegelikult on. Ja mind ei huvita, kui palju on kellegil lapsi või kui palju tal neid olla tohiks. See ei ole minu asi. Ja see ei tohiks olla ka mitte kellegi teise asi.

Mul on tugevad tunded: ma armastan, ma vihkan. Inimesi üldiselt ei vihka, aga minus tekivad raksed emotsioonid inimeste käitumise ja tegude üle. Kui ma sind armastan või vihkan, siis tea, et oled minu jaoks olemas. Palju hullem on siis, kui mul on sinust reaalselt ükskõik, kui mind ei huvita, kuidas sul läheb. Neid üksikuid siiski on, kellest mul on ükskõik. Need inimesed ei tekita minus ammu enam mingisugust emotsiooni. Üks neist on näiteks üks naisterahvas, kes ülla-ülla, osutus inimeseks, kes õigustab idanaabri agressiooni Ukrainas, inimene, kes õigustab süütute inimeste piinamist, tapmist… Ja mul isegi kulm ei kerkinud, kui nägin ja kuulsin, millise maailmavaatega inimene ta on, et… noh, sa oled täpselt see, kelleks ma sind pidasin ja enamgi veel. Väkk.

Siinkohal on mul hea meel, et minu ümber on praegu just need inimesed, kes on. Just need meeleheitel ja meeletud inimesed, kes on ausad, sõbralikud ja vahetud- inimesed, kes on PÄRIS!

Sain frustratsiooni endast välja lasta ning jätkan helgematel teemadel. Tänane päev on olnud helge, üks väheseid nende paljude seas, kus päriselt päike on pilve tagant väljas. Albert ärkas hommikul heatujulisena ja säras. Noh, ei saa kindlasti mainimata jätta, et öösel korraldas ta parajat põrgut, aga noh, hommik oli ööst palju targem. Hagen on nagunii alati ärgates nagu väike rõõmurull, see polnud ka seekord tavapärasest erinev, aga jus Albert…

Läksin poistega täna peale hommikuputru õue ja olime seal kokku suisa 2,5 h! Lõpuks olid väikesed poisid nii väsinud, et lihtsalt kukkusid magama.

Siinkohal ma lõpetan Alexanderi kuldsete sõnadega: “Elevandil on londivõime.”