Kaltsukott

… hooaeg sai avatud ning kui eile läks juba saladuste avaldamiseks, siis jätkan. Ma pole ammu kaltsukasse saanud. Kaltsuka all pean silmas Valkas olevat R.D.A. kauplust. Vanasti (loe: enne COVID-19 aega) oli see kasutatud riiete pood läbi hoone kahe korruse. Esimesel korrusel olid sihukesed ok riided ja teisel korrusel siis premium kaup. Nüüd on poest järel siis üks korrus ja seal on siis kasutatud riided Inglismaalt. Kvaliteet on seinast seina, aga jämedalt ja üldistatuna saab öelda, et hinnad on jäänud endiselt madalaks.

Lisaks riietele ostsin sealt “põrsa kotis”, ehk siis kasutatud Monopoli lauamängu juniorite versiooni. Karp oli elu näinud, korralikult kinni teibitud ning sisse piiluda ei saanud.

Mul on kliendikaart ka ning hind oli sellel siis 1.57 miinus püsikliendi soodustus. Lugesin kodus reeglid ja mängujuhise läbi google translatori abil ning siis sai lastega üks tore tiir tehtud. Sass nautis seda titekat versiooni vist isegi rohkem, kui seda päris ja õiget. Igatahes, ma ütleks, et need olid hästi kulutatud kopikad.

Tahtsin veel Lätis toidupoodi ka minna ja muidugi läksin ka, kuid tulin tühjade kätega tagasi välja, sest hinnatõus on olnud jõhker ning toidukaup on seal kohati kallim kui meil. Tahtsin lihtsa inimese vajadusi rahuldada: piima, võid, jogurtit, liha, tomatit… Ja nende põhjal sain teha järelduse, et tuleb ikka kodumaal toidupoodi minna. Kütusest ka nii palju, et hinnavahe on olematu- lihtsalt tankimise pärast sinna sõita küll enam ei maksa. Turul maksid taimed sama palju nagu meil siin ning ostma ei kutsunud. Alkost? Käisin, nägin, tõin Laurile maitsmiseks, proovimiseks, aga ei midagi erilist. Väga tagasihoidlikult, väga, väga tagasihoidlikult. Siiski olen rahul, et sai käidud, sai oma silmaga nähtud ja oma käega katsutud.