Elu
-
362
Alustasin varakult ning soovisin ennast töölt vabaks ja eemaldasin sotsiaalmeediast vähetähtsa kuupäeva, et inimesed ei teaks millestki sellisest mida ma ei taha, et teatakse – minu sünnipäev. Ma pole kunagi armastanud seda päeva, lapsena kindlasti, kuid täiskasvanuna mitte. Üllaltavalt paljud siiski teadsid ning tähelepanu oli rohkem kui oleksin osanud oodata. Sass kirjutas aga minust luuletuse. Järgnevaks 362-ks päevaks on nüüd igatahes selle asjaga korras. Lubasin eile avalikult, et edaspidi hakkan külalistele pakkuma ainult kooki, sest seda mulle teha meeldib ja kohvi. Sünnipäev peaks olema rõõmuks, mitte peavaluks ja stressiks. Pahisesin eile mööda kodu ringi: “Ei enam, ei enam,” sest käed tilkusid marinaadist, terrassi pealt tuppa liikus marinaadirada, kartul ootas koorimist,…
-
Emotsioonid
Poiste esimene kinoskäik: käisime terve perega “Flow” vaatamas. Apollos oli parasjagu soodukas ja kõik piletid alla 4e. Et korruta kuuega, siis mõtle tavapiletite peale ja siis mõtle uuesti, et nagu win-win. Kas see just lastele suunitletud film oli, see on nüüd iseküsimus, aga samas lapsed nautisid seda sajaga, kuigi nende silmade läbi oli see lihtsalt tore multikas kassi ja muude loomadega, vesi ka teemaks ning kokku sai lõbu palju. Hagen lagistas üle saali naerda, Albert vaatas venda ja pistis siis ka naerma, sügava mõttega kohad ja nemad naeravad üle kino. Ma loodan, et meie pärast kellegi elamus kannatada ei saanud. Hagen köhib nagu loom, Albert köhib nagu Albert. Käisin Hageniga…
-
Suured ja väikesed mured?
Suur mure. Albert ja Hagen tulid lõuna ajal lasteaiast, rõõmsad ja rahul, kodus mängisid mõnus muie näol ning kõik oli hästi. Paari tunni pärast olin mina omas elemendis külili diivanil, Hagen hõõrus mul seljas ja selja taga, Albert seisis pihud mudelautosid täis ning muud nagu ei olnudki. Ja siis Albert röögatas, viskas täie jõuga mudelautod kus seda ja teist ning tormas Lattele kallale. Lendasin diivanilt püsti nagu pudrukuul, haarasin hüsteerias Alberti käest ja küsisin: “Mis see nüüd oli?” Minu viga, olin kummargil ning õigel kõrgusel, et mulle täie jõuga karjumise saatel lahtise käega vastu vahtimist panna. Edasi rabas Albert laualt mingi natuke suurema auto, viskas selle puruks, rabas maast suure…
-
Esimene kord
Ei kunagi ole mind minu oma laps löönud, aga laupäeval läks Albert endast nii välja, et tormas suurest vihast mulle kallale. Sain kolm täiest jõust lööki parema õlavarre pihta ning tõdesin, et ühel viie aastasel on kõva jõud. Hagen ja Alexander mängisid rongiteega ning ühel hetkel otsustas Albert, et lõhub selle rongitee lihtsalt ära. Alexander ja Hagen jooksid mulle kaebama ning järgi tatsas ka süüdlane ise. Küsimuse peale, miks sa seda tegid, läks Albert endast nii välja, et hakkas täiest kõrist madala häälega karjuma, et lõhkus ära ja lõhkus ära ning siis lihtsalt tuligi mulle kallale. Edasi sööstis ta röökides Lauri suunas ning üritas ka teda lüüa, aga Lauri sai…
-
2024
Kirjutamissoolikas läks katki, see on võibolla et selle aasta teise poole kõige suuremaks muutuseks. See aga ei tähenda, et meil midagi põnevat või igavat ei juhtuks. Muidugi kerkib taaskord teema, kas peaksin üldse jaga, sest ka need inimesed, kes peaksid muidu huvi tundma (aga ei tunne!), rahuldavad siin lugedes oma vajadused. Ma ei pressi peale ei ennast ega meid, seetõttu ring on koomale tõmbunud ning ma enam ei jagagi kõike – ma ei jõua ja ei taha. Loomulikult, meid on liiga palju, et huvi tunda. Meie selle aasta suurimaks projektiks oli majaesise ehitus: kiviplats ja aed. Ning muigugi minu kinnisideeks kujunendud mänguväljak! Lauri oli mõistus ning Annabel, Alexander ja mina…
-
Pärlid
Kodune hommik nagu iga teinegi. Hagen: “Emmmeee, tee putu!” Albert vaatab väga tõsiselt Hagenile otsa ja ütleb: “Eiiii, Aaaaage, meie sööme pannkooki!” Putru või pannkooki? Hea küll, see teine ning väikesed inmesed olid väga rahul. Peale sööki oli Albertil uus idee varnast võtta ning säutsus mulle rõõmsalt, et nemad lähevad nüüd õue liivakasti ja hakkavad mängima kopa-autoga ja kraana-autoga. Need imelikud kirjapildid on täpselt selliselt siia tekitatud, nagu Albert ja Hagen asju nimetavad. Ma ei jõudnud lauset “Minge nüüd ja…” lõpetadagi, kui Albert torkas vahele, et “püksid ja sokid jalga”. Poisid tõid endale ülevalt dressid ja sokid ning õue minekuks oli kõik valmis. Tavaliselt on nii, et kui nemad õues…
-
Oktoober
Hommik, tavaline. Plaan A: viin poisid lasteaeda ja olen tööl hiljemalt 7.35. Plaan B-d ei ole. Reaalsus: äratus, Hagen on omas mahlas ja Albert pisut pahur. Poisid valivad reklaamlehelt mänguasju ja Hagen tuututab rongina. Riidesse panime nii, et Hagen oli sõiduvalmis ja Albert istus käed kõrval rippumas. Meil oli juba kiire ning 1/2 oli valmis ning teine pool siis mitte. Möiratasin korra, Albert pistis nutma, Hagen venna eeskujul. Toppisin Alberti riidesse, kuivatasin mõlema pisaraid, kiitsin, et oi kui tublid poisid. Olin autosse jõudes graafikust 3 min maas, sest takistusrajal oli värav ja siis veel kass… Öösel karjus kass rõdule ja hüppas sealt alla. Ma olin mega vihane ja vandusin keset…
-
Albert 5 ja häda
Albertil oli sünnipäev! Väike inimene ootas seda päeva nii väga. Küsisin Alberti käest, mida ta külalistele pakub. Albert vastas väga enesekindlalt: “Kartult, liha, salatit ka, torti…”Albert teadis, et siis tahab ta küünlaid puhuda ning kingitusi saab ka. Mõeldud, tehtud! Albert loetles, kes kõik sünnipäevale tulevad ning teatas muuhulgas: “Papa ei tule, papa on väsinud.” Jah, papa ei tulnud, kuigi Albert peab oluliste inimeste hulka ka teda, sest näha ju on, et Albertil on ta meeles. Ma isegi ei oska enam vihane ega õnnetu olla – inimene harjub ju lõpuks kõigega, ometigi läheb see korda, sest see on fakt, et ta ei tulnud, ei pidanud oluliseks. Paar päeva enne sünnipäeva käisin…
-
Poisid ja Annabel
Mamma armastab ikka öelda, et pojad on mul õige naksid, pistsid nahka püksitraksid, pistsid nahka… Ega palju puudu ka jää. Albertil tuleb kohe-kohe sünnipäev ning mõtteid kingituseks on olnud mitmesuguseid. Tellisin suure südametäiega eelmisel nädalal Eebikule siis Amazonist magnetklotsid, et kui me siis kodus kokkuleppele ei jõua, siis oleks vähemalt midagigi olemas. Pakk tuli eile ühes karbis koos Alexanderi hambaharjaga: Sass sai enda asja kätte ning mina poetasin Albertile mõeldud karbi verandale diivani alla ning seda nii, et poisid ei näinud ega teadnud ja tõmbasin veel ukse ka kinni. Mingil hetkel läksin pessu ja varsti hakkas kostma teiselt poolt pesuruumi ust kilkamist ja elevil jutuvada: “Jeee, klotsid, jeeee!” See oli…
-
September
Septembris muutub taas tavapärane elurütm: suvi ja puhkus on ametlikult meie jaoks läbi ning algab töö, töö, töö. Ka õppimine on töö, niisamuti lasteaed. Väikesed poisid ootasid väga lasteaeda minekut! Mõtlesin, et hakkan neid augusti algul juba vaikselt ettevalmistama, aga selgus, et nad olid valmis kohe minema ja nii siis ketras see lasteaia teema pea terve kuu, sest väikesed inimesed arvasid tihiti, et kohe homme ongi minek, aga seda homset tuli oodata. Otsustasin, et ilus on, kui ka neil algab koos suurematega ühes septembriga. Teisel septembril surusin mõlemale poisile kimbu saialilli pihku ja oligi minek. Lasteaed sai juurdeehituse ning uude majja kolis ka Hageni ja Alberti rühm. See on nii…