Argipäev

Kõige rohkem on mul pilte ilmselt endast ja Albertist- maskiselfisid. Keegi minust ju muidu lastega pilti ei tee, eks ma siis ise… Ei teagi, kelle jaoks, ilmselt laste jaoks, võibolla iseenda… Mulle see maskitamine tegelikult meeldib, sest paberkoti asemel saan haarata nüüd maski ja minna… Eks maskil ja maskil ole ka ikka vahe: mulle need riidest mähkmelaadsed lapid ei meeldi. Mähkmed või siis nõudepesulapid. Ma ei saa aru, miks mõned neid eelistavad, ju siis tahavad erineda ja eristuda. Kui muidu on kastisüsteem meditsiinis, siis ligi kaks aastat on see olnud ühiskonnas tervikuna: need, kes leiavad, et piirangud ja vaktsiinid on vajalikud ja siis need, kes arvavad, et inimese ärasaatmise ajal on vaja korraldada meeleavaldust. Millega keegi mõtleb ja kas üldse, on iseküsimus. Minule maskid meeldivad ja mulle meeldivad vaktsiinid. Lapsed on mul ka ajupestud.

Tegin Hagenile vahepeal passipildid ka ära.

Kõikidele lastele on meil teatud eluetapis kohv meeldinud ning ei erine see Hagen ka teistest. Pildile sai isegi püütud tükike minu paljast kintsust, et siis omaette väärtus… Vahepeal istun konkreetselt lesol vastu seina surutuna, et keegi minu kohvi endale ei krabaks, aga kui ei krabata, siis karjutakse ja nõutakse väga valjuhäälselt sealt ikka lonksu, mis sest, et ei piirduta ainult lonksuga vaid lõpuks läheb asi lõbusaks möllimiseks. Minul ei ole lõbus…

Lähen nüüd poodi skoorima: tahaks grilli kuumaks ajada… Ahjaa, meil siin Nõo supermarketis on imemaitsvad apelsinid, neid ja piima toon ka.