Lastest ja sellest, kuidas ma endale diagnoose otsin ja ennast peale määrin
Pikk paus on sisse tulnud. Pole isegi öösiti tööl olles olnud mahti kirjutada, ammugi veel kodus.
Üritasin täna lõuna ajal kõigest hingest Hagenit magama panna. Loomi pannakse magama, mina võitlesin ühe pea kolmesega, et see pigem unele suiguks, aga tema pidas targemaks minu peal anatoomiat õppida: ninaaaa ja näpp mulle ninna; silm ning konksuks keeratud sõrmega mulle lau vahele; suuuuuu eelnevalt ninasõõrmest tõmmatud sõrmega mulle suhu. Mõnus. Ja nii me siis vähkresime tervelt kaks tundi kuniks alla andsin. Albert sai loobumisvõidu juba ammu enne ning tema läks alla Alexanderiga lustima.
Eelmisel nädalal helistas lasteaiast HEV kordinaator ning andis teada, et logopeed ja eripedagoog tahavad oma tähelepanekuid jagada. Käisin. Eripedagoogi käest sain teada, et Alberti haigusloos on öeldud, et me peame psühhiaatrilisel hindamisel käima ning nende kohustus on sellele tähelepanu juhtida. Ütlesin kohe hoobilt, et seda seal kirjas ei ole – ma tean väga hästi mis seal on ja mida ei ole, ma tean kõigi oma laste terviseandmeid. Lisasin, et kuna terviseandmeid pole vanematel kohustus jagada, siis neil on see olnud neid saada privileeg, seega ei saa neil olla ka mingeid terviseandmetest tulenevaid kohustusi. Pakkusin, et ehk on mõne teise lapsega neil segamini läinud, mille peale eripedagoog teatas: “Ega meil neid paberitega lapsi eriti polegi!” Praegugi tunnen, et minu väike Albert on oma keele- ja kõnepuudega see… Mida iganes, väga vastikult tunnen. Vaidlus jätkus, kus nemad ütlevad, et paberites oli see kirjas ja mina, et ei olnud. Keegi tegi neist ettepaneku, et toob paberid ja siis näitavad, et see eripedagoogil on õigus. Otsis see eripedagoog mis ta otsis, aga kui selliseid asju kirjas ei ole, siis ei saa neid ka sealt leida. Eripedagoog tunnistas, et eksis ning küsis, kas võtan vabanduse vastu. “Ma seedin seda veel,” vastasin mina ning seedin seda veel tänaseni. Lisaks teatas logopeed, et Albertil on vaja adenoid ja keelekida ära lõigata. Ei tea, mitu korda neid lõigatakse? Mida iganes, aga kui kõik see taustamüra kõrvale jätta, siis tegelikult läheb Albertil hästi: tal sujub mõlema spetsialistiga koostöö ning näiteks logopeed on selle lühikese ajaga suutnud rohkemat kui näiteks teist aastat järjest Tartu logopeed…
Albert on väga mänguline ja kratt poiss. Paljusid tempe teeb ta muidugi oma väikevenna tuules: vaatab, naerab ja teeb järgi. Hagen on näiteks täpselt samasugune koer-poiss nagu Alexander, Albert on tasakaalukam ja rahulikum. Välja arvata need hetked, kui Albert on lihtsalt Albert. Hagenil on leivanumbriks viimasel ajal saanud mudelautode, ja ka muu kraami, wc-potti läkitamine ning ummistuste tekitamine. Rääkima on ka hakanud väike inimene kohutavalt palju – nõuab ja küsib. Albert vaatab samuti kõrvalt ning püüab ennast joonel hoida, kuigi tema ei ole erinevalt Hagenist kordagi küsinud: “Kes see on?”
Alexander sai koolist esimese märkuse: räägib ja segab tundi. Ma lisaksin sinna juurde, et varjab ja vassib ka, aga mina ei saa seda Stuudiumisse lisaks kirjutada, aga kui saaks, siis paneks veel juurde, et talle meeldib süüa teha ja väikeseid kiusata. Ma tegelikult ka ei liialda, kui ütlen, et nad on Hageniga täiesti sarnased – kui neid aastaid vahel poleks, siis võiksid nad vabalt olla ühemunakaksikud. Alexanderil on praegu toiduga seotud faas: teeb süüa ja tahab pidevalt mängida restorani.
Sassile meeldib ka kõiksugu tobedusi teha. Minuga koos ja üksinda.
Annabel ja Sass said ka teatrisse: käisime Sipsikut vaatamas.
Ja Sass lõi lõua ära ning Annabel suutis kõik pildile püüda ja mina animatsiooniks töödelda. 😀 Sass nuttis ja meie Annabeliga naersime – naerame siiani. Õnneks Alexander seda siin ei loe, ta oleks solvunud maailma otsa ja tagasi…
Annabelil on jätkuvalt koolis kõik viied. Käisin temaga maalimas, et tekitada meile seda ühist tegevust ja aega, aga me rohkem ei lähe. Tema jaoks oli seltskond vale, jah, ma saan aru, et isegi mina olen temaga kõrvutatuna muldvana ning ei tea asjadest mitte midagi; minule aga ei meeldi maalida raamide järgi. Jah, mulle meeldib joonistada, aga pean saama ise valida, et mida ja kuna, aga iseenesest oli tegemist väga toreda ettevõtmisega ning soovitan kõigile kiigata Tähtvere Kunstistuudio tegemisi, ehk leiate endalegi oma. Meil oli Annabeliga näiteks oma ettevõtmiseks “inktober”, kuigi tervet oktoobrit me siiski vastu ei pidanud. Annabelil on nii vahva kujutlusvõime ning hea käsi, mina olen seevastu naivistlik ja algaja.
Minust endast ka: olen tohutult liigeseid valutanud. Valutasin nii, et see oli midagi enneolematut. Reumatoloog ootab peale e-konsultatsiooni vastuvõtule, samas on proovid korras. Mõni arvas, et ehk on mul liigesvalud kahe kõrva vahel kinni… Hakkasin mõtlema ja otsima: puuki mul enda teada ei ole, aga äkki ikkagi on borrelioos. Veeretasin mõtet doksütsükliini kuurist perearstiga ja kae õudu, mul on tänaseks palju parem…
Minust veel: Veronika tahab protseduure ning lisaks minu tekitatud kahjustustele veel kereremonti ka ning seetõttu olen sunnitud temaga käima “salongides”. Viimane kord vahetati piduriklotsid ja -kettad ning jäeti arve lahtiseks, ma ju kuldklient, eksole, ja siis hakkasid asjad juhtuma: lükati aeg edasi, sest polnud kõiki varuosasid jõudnud, siis jäi peamehaanik haigeks ning iga kord teatati mulle kõikidest vahele tulnud faktoritest sama päeva hommikul: mina astun uksest välja ja tuleb sõnum, et sry, ära täna tule…. Ja siis ei õnnestu mul neid kätte saada, et uut aega bronnida. Nii ma olen siis sinna korduvalt sisse sadanud ja nunnu olnud, et palun ometi, võtke mu raha. Ei taha. No palun ometi, palun…. Täna siis peale mitut meeleheitlikku katset sain ma arve ja selle ka maksta. No mida sa teed, kui inimene tahab maksta, aga tema käest raha võtta ei taheta. Ma siis vägisi määrisin ennast ja oma raha. Pragu sõidan üleüldse asendusautoga, sest see tankla asi läks töösse. Kuidagi nii kurb oli jätta Veronikat…