Meie kord

Paar päeva tagasi otsustasime Lauriga, et võtame Hageni ja Alberti näppu ning jalutame poodi. Hagen nautis kogu ettevõtmist algusest lõpuni: küll jalutas ta meist ees ja siis jäi jälle suu lahti bussi või mõnda mööduvat autot imetlema ning vudis meile siis jälle järgi ja meist ette. Albert seevastu kõndis rahumeelselt ülekäigurajani ja siis pistis karjuma.

Albert karjus nii nagu ta meil kodus karjub – täiel võimsusel. Mis sa siis teed- muidugi, et lähed poodi lootuses, et ta maha rahuneb. Ei rahunenud vaid röökis hüsteeriliselt üle poe ning nõudis sülle. Ja siis oligi meie kord olla poes lapsega, kes karjub ja loobib ennast pikali: kord kõhuli, siis jälle selili käed-jalad laiali nagu meritähel, nägu tatine. Üks naine ütles mulle, et ta ei kuule midagi. Mina ka ei kuulud, ei näinud ka. Kelle laps? Ei tea…

Koju kõndisime täpselt samas rütmis, kuid selle vahega, et tänavale ta pikali ennast ei visanud, vaid istus kultuurselt maha ja keeldus liikumast. Või siis seisis jäärapäiselt ja kisendas nagu keegi saeks tal jalga otsast. Jäätise viskas ta ka kraavi. Minu poja…

Kodus rahunes väike inimene maha ja elu läks edasi.

Järgmisel päeval käisin poes üksinda.