Niiviisi

Albert on tänasest ametlikult ka silmakliiniku patsient.

Albert on alati valmis minema: tema jaoks tähendab minek siis kas poodi või “tädidega mängima”. See viimane tähendab taastusravi, aga tihtilugu käime hoopis Kliinikumis. Minu “vabad” päevad on sisustatud – haiglast ei saa ma üle ega ümber. Augustis tuleb tagasi minna täiendavateks uuringuteks ja seni peame Albertit ette valmistama protseduurideks. Samal päeval ja ajal tuleb sinna ka üks Alberti vanune tüdruk, et ehk saab Albert temast tuge. Kes aru saanud, siis teab, et Ääbik ei ole koostööaldis, ta vajab kohanemiseks väga palju aega ja kannatust ning tal on kommunikatsiooniprobleemid. Silmaarst oli fantastiline, mul lihtsalt puuduvad sõnad, sest ta sai lõpuks Albertiga jutule ja läbi mängu ja suure pingutuse saime ka mõned uuringud tehtud. Sõbralik, empaatiline, kannatlik, loominguline ja ülimalt lapsesõbralik arst. Ääbik vajab praeguse põhjal prille… Vot.

Albert “kaob” vahepeal pilguga ära: üks hetk on pilk terav ning siis läheb tuhmiks ja tühjaks. Ühe hullusehoo käigus nägin, kuidas silmades tekkis pupillide diferents ja üks silm tõmbus fookusest “eemale”. Et siis nüüd sedasi.

Putukate poolt ära söödud Albert armastab hapukoort. Eeskujuliku kodanikuna luban oma lapsel seda otse pakist endale sisse tõmmata, sest nõudepesumasin mahutab vaid kindla koguse nõusid, mis sest, et XL, aga ikka ruumi napib.

Nagu ikka, elu keerleb ümber Alberti ja Albertiga koos. Päev möödus tegelikult päris kenasti, aga õhtu lõppedes peksis Albert kõige pealt mind (ja mul oli valus!) ning siis ennast. Hagen sättis ennast kõrvalvoodis unele, nahistas tekikesega ja jäi Alberti röökimise saatel magama – inimene harjub kõigega ja Hagen on hea näide sellest, kuidas ta keskkonnaga kohanenud on.

Helge hetk õhtust ka, kus poisid suhtlesid Robertiga ning suutsid paar hetke koos toimetada. Lõpuks läks ikka kakluseks auto pärast…

Sõitsime päeval siis Albertiga linna ning autos valitses vaikus. Foori taga seistes hüüatas järsku Albert “BUSS” ja ma pidin reaalselt südari saama – ehmusin kohutavalt.

Mängisime Annabeliga õhtul erinevaid mänge ja siis sadasid poisid sisse… et noh, õnneks olime jõudnud juba päris korralikult teineteisele pähe teha ning süda oli sälgus, seega poiste tulek väga ei häirinud. Kus on Sass? Alexander vaatas alla multikaid, sest moor pani homseks veto peale YouTube`le ja arvutimängudele ning tüüp võttis siis ekraanist veel viimast.

Moorist endast ka üks pilt – selfi, sest teistel mind pildistada ju ei kannata. Roosi nimi on Persian Yellow, kui kedagi peaks juhuslikult huvitama. Meenutab mairoosi, aga selle vahega, et õis on kollane ja ei lõhna nii imeliselt, õitseb kevadel ja siis on paras võsa, talvele ja haigustele väga vastupidav, kasvab ja paljuneb jõudsasti. Mulle isiklikult meeldib.