Kaunis naine ja emadepäev 2023

See emadepäev oli kuidagi teistmoodi, sest seekord tundsin, et minu peale oldi mõeldud: Axel oli aiast poolnärtsinud tulpe ja nartsisse kitkunud ning neid vendadega jaganud, lisaks veel poest mulle śokolaadi ja nätsu ostnud, Annabel oli joonistanud mulle põleva draakoniga kaardi ja Lauri oli see, kes organiseeris mulle suure karbi Raffaellot ja hommikuse äratuse kogu kambaga kell 9. Ja nii oli see mul esimest korda.

Pisikesed poisid ulatasid lahkelt lilled ning Albert jäi Raffaello kommide ootuses mulle voodisse. Annabel küsis, kas ma ikka tean, miks just on kaarti peal draakon, jah tean küll, sest ma olen ju draakoni aastal sündinud. Õige! Aga see, miks draakon põles, oli ilmselt seepärast, et ma põlen isegi üsna ereda leegiga. Tagasihoidliku ja armsa tüdrukuna ei joonistanud ta mind tuld sülgavana, kuigi ma oleks teda mõistnud. Sass korjas mulle päeva jooksul veel tulpe ja tundis ennast hästi, et sai olla rõõmuks.

See aasta ma ei küpsetanud ei kooki ega meisterdanud torti, sest ma olin kurb eelnevatele aastatele mõeldes, kus ma sisimas ootasin ja lootsin ja siis oli nagu oli. Päev ise oli ilus, isegi Sass püüdis kenasti käituda, kuigi õhtu lõpuks väsis ka tema… Ilmaga vedas tohutult! Rügamise ja magamise vahele tegime süüa ning käisin õhtul lastega maal vanemate juures ning lõpetasin Rotikut külastades.

Mamma, kui sa arvad, et võtan need pildid siit maha, siis ära parem hakka, sest ma ei tee seda nagunii ja pole mõtet ennast kulutada ja sa tead seda isegi… sügaval sisimas.

Tegelikult olid väikesed poisid ka kaasas, aga nendega koos pildi tegemine oli siis…

Niiviisi. Sellele eelnevalt olid need kaks põrgulist suutnud Sassi nutma ajada. Üleüldse olid nad kahekesi parajalt võimatud. Albert avastas õues veekraani ja otsustas solberdama hakata, Mamma keeras toast peakraani kinni ning eks see rikkus ka tuju. Kõigele vaatamata otsustasin, et keeran ikka nina suunaga vanaema juurde, ehk siis Rotikule külla- minu lastele siis vanavanaema.

Siingi oli see ühispildi tegemine paras… Sass oli seekord pöörane ja väikesed poisid hoopiski eeskujulikud. Albertile meeldivad väga kalad ja linnud ning vana hane ning kuke peale tuli tal isegi muhe naeratus näole. Rotik ise oli väga üllatunud ja rõõmus, et tulime. Peatasin tee peal auto kinni ja korjasin talle suure kimbu nurmenukke ning viisin eelnevalt kaasa ostetud kommikarbigi. Kommikarbi kinkimine on selline libedale teele minek temaga, sest võib juhtuda, et ta paneb selle riiulisse ja siis kingib edasi, aga päris tühjade kätega ei käi ma üldiselt kusagil külas, isegi mitte vanaema juures…

Rotiku juures on kõigele muule olemas aegade algusest ka iidne välikemmerg, mitte selline prosta, vaid ikka päris viisakas koht. Mitte, et neil see vajalik oleks, vaid see on seal mingi hääbuva ajastu märgina säilinud. Kõndisime sealt mööda ja onunaine kuidagi naljatamisi küsis Sassi küsimuse peale, et mis see on, et kas ta tahab sinna ka minna. Sass teatas, et tema sinna küll ei lähe, et see on peedik. Peedik, mitte peldik, ehkki ta mõtles just seda viimast. Piinlik.

Koju tagasi jõudes oli muru ennast niitnud ja kasvuhoone esine ära koristanud. Iseenesest, eksole. Eile istutasime tomatid kasvuhoonesse ja kõik muugi sai tehtud eile/täna. Olen arenenud ning vanemaks saades saanud aru, et ma ei pea ise kõike tegema ja jõudma, et minu kangus ei ole mingi näitaja ning sellega teen haiget vaid iseendale.

Terve nädalavahetuse olen jaganud ülesandeid ning pannud tööle kõik võimalikud vahendid ja ma olen rahul, sest tehtud on palju ja ka mitte just kõige meeldivamad töölõigud on kuidagi valutult tehtud saanud, ehk siis minust möödunud. Näiteks on jube tüütu rõdupottides mulla värskendamine: vana muld välja ja midagi uut sisse ning seda tassimist on palju ja mööda treppi sõelumist ka. Annabel viis rõdule taimed ja Lauri tegeles kogu mulla teemaga, mina oli kasvuhoones niisama ilus. Hea küll, valmistusin istutama, lõpuks oli seegi nii, et keegi kaevas auke, täitis hobusesõnnikuga ning minule jäi rõõm vaid taimed sisse panna.

Õhtul haarasin trimmeri ning hakkasin päriselt tööle: kelit seljas ja crocsid jalas. Õhtu lõpuks tuterdas kaunis naine tuppa ja otse pessu. Kauni naise jalad olid ühtlase kihina kaetud muruga, juustest võis leida nii roosiokkaid kui ka oksajupikesi, kleit oli pudi ja puru täis, aga ma olin rahul, sest trimmerdamine on üks neist töölõikudest, mis mulle jällegi meeldib, kuid mille järgselt ma pooleldi suremas olen. Meil on muidugi selline tore riistapuu ka, et see on valitud ikkagi vastavalt minule: sihuke mehine ja raske.

Üks kõige vastikumaid töölõike maailmas on minu jaoks kartuli koorimine ja seetõttu delegeerisin ka selle. Mina grillisin ja nii oligi väga hästi, sest grillida mulle meeldib.

Nüüd on praktiliselt kõik potid lilli täis istutatud ning kasvuhooneski pole eriti ruumi ühelegi uuele taimele. Mamma pakkis mulle muidugi kaasa lilli amplisse ja potti ja peenrasse, et ma ei teagi… Ostan paar uut ja suurt potti juurde. Mõtlesin küll, et olen see aasta hästi tagasihoidlik, aga juhtus ikka nii, et kõike on palju ja rohkemgi veel.

Homme lähevad poisid lasteaeda. Nad on nüüd ametlikult mähkmevabad.

Jällegi, eksole, kõike ei pea jagama, aga siin on üks kiire klõps tähtsast hetkest. Albert jõudis juba ennast stardipositsiooni tõmmata, sest minu tulek on midagi nii olulist, et siis jäägu või juga poolikuks. Vennad teevad kõike koos: karjuvad, kaklevad, pissivad, müravad ja toimetavad niisama. Hagen on väledam, kiirem, jutukam, häälekam – Hagen on Alberti motivaator ja eeskuju, sest Hagen teab ja Hagen teeb. Vahepeal karjuvad kõik kolm poissi korraga ja alles hiljuti astusin majast välja kõigi ettejuhtuvate uste paukudes.

Kaunis naine hakkab nüüd magama sättima, kuigi ma ei tea, mis sellest välja kukub, sest Albert köhib nagu loom… Olin siin alles öösel tööl ja teate neid nutitelefone, mis jälgivad kasutaja unereźiimi… Et siis, ma ei köhinud tööl oldud öö jooksu kordagi ja ka norskamises ei saa mind süüdistada, aga kodus magatud ööde kohta on tulemused kohutavad ja need ei räägi minust. Olgu, kaudselt siiski, sest mina magan Alberti kõrval ja istun öösiti koos temaga üleval. Meil oli siin hiljuti öö, kus telefon ütles, et ta köhis 273 korda, tavalised on ööd, kus ravimite foonil on tagasihoidlikumad köhahood seal saja köhimise ringi, plus siis veel see norskamine ja nutmine. Et siis…. Ma olin öisest vahetusest koju tulles ka puhanum ja värskem kui kodus magades.

Head und!