Armastusest

Kust tuleb armastus?

Hakkasin eile peale tööd köögis süüa tegema: paneerisin liha ning seisin juba pikemat aega pliidi ääres. Ühtäkki hakkas Albert toas söögitooli kallal nihverdama. Need on suured ja rasked seljatoega toolid, mida ühel kolme aastasel pole just kõige kergem punktist A punkti B sikutada, aga Albert oli järjekindel. Poisi silmad läikisid kavalusest ning lõpuks jõudis ta läbi raskuste tooliga kööki minu juurde. Ma ausalt arvasin, et ta üritab midagi köögi kapi pealt kätte saada, aga ta lükkas hoopiski tooli pliidi ette, sirutas oma pisikese näpu tooli suunas ja ütles: “Istu! Ma almastan sind!” Almastma ja ammastama tähendab siis tema keeles armastama.

Mitte üks teine suurem pärdik ei tulnud selle peale, et ma võiks istuda tahta, aga Albert almastab mind.

See pilt ongi tehtud vahetult pärast seda almastamise hetke, just täpselt sellisena ta mind armastabki. Mis sest, et alles eelmine päev viskas ta suurest vihast taldriku põrandale kildudeks ja mitte kaheks ega kolmeks killuks, vaid pisikeseks pudiks. Jõuga ja laetud emotsioonist, sest ma ei andnud talle külmkapist tooreid mune.

Kust tuleb lapsel teadmine, et ta mind armastab, mida see tema jaoks tähendab?

Ma arvan, et see on midagi head, sest õhtuti, kui ta mulle kaissu poeb, kallistan ma teda ja ütlen talle, et ma armastan teda. Sass ja Annabel saavad samuti õhtul kallistuse ja musi ning selle “ma armastan sind!” Ja sellele repliigile järgneb ikka tavaliselt “mina sind ka!” Eks see armastus ole tema jaoks midagi sooja. Võibolla, kui ma karjuks tema peale igal õhtul suurest vihast, et ma teda armastan, siis oleks sellel sõnal ka hoopis teine emotsioon ja tähendus. Aga me armastame, päriselt, isegi siis, kui nõud purunevad ja asjad lendavad. Me oleme kirglikud.

Eile olid mürakarud kohe eriti energilised ning laetud headest emotsioonidest. Hagen ronis õhtul Albertile selga ja kiskus venda kallistada, ikka “kall-kall-kall” ning naerukilked saatmas kogu tegevust. Ka Albertile meeldis, tema lagistas naerda ja lasi väikesel vennal toimetada. Lõpuks rallisid mööda elamist üks ees ja teine taga ning siis teistpidi- selline mõnus ja helge päev oli eile tervikuna.

Olgu, mitte ükski päev ei möödu ka pisikeste pahandusteta ja kurbade hetkedeta. Näiteks siis, kui Albert ja Hagen leidsid õe toast pooliku paki komme ja ei suutnud neid omavahel ära jagada. Albert ikka ühe kommi kaupa jagab, aga Hagen tahab enda kätte tervet pakki- lõpuks muidugi sai selle terve paki ka, ainult et sees polnud enam midagi ning nii jäidki siis väiksele vennale tühjad pihud ja palju pisaraid. Hagen on see vennike, kes suurest ahastusest ennast pikali loobib. Üks neljast peab ju sellegi ära proovima- või siis peame meie saama seda kogeda vähemalt ühegagi neljast.

Annabelist ka: tema sai jõuluvana toodud pusle kokku. Kusjuures, selja taga ilutseb tal minu pahteldatud, lihvitud, pahteldatud, lihvitud ja siis neli korda värvitud sein, kuid näed, liiste pole veel külge saanud ei uste ümbrusesse ega põranda äärde, pole lihtsalt jõudnud, hea küll, pigem on see saamatuse küsimus, mitte jõudmise.

Annabelile meeldib õhtuti minuga koos mängida, mis sest, et ta pidevalt kaotab- lõbus on ikkagi. Eile oli ka see harukordne hetk, kui Alexander avaldas soovi õega koos kabet mängida. Te võite arvata, kes võitis- Sass loomulikult ja nii, et tal jäi suisa neli nuppu alles…. Hea küll, ma tegin ka paar suunavat liigutust, aga see ei muuda fakti, et Alexander võitis. Sass on üldse hea kabetaja, kui võtta arvesse veel tema vanus, siis on ta suisa meister! Meie tegime Annabeliga tiiru kabet, äraandmist ja siis ühe lollaka “leia kaks erinevust”. Ma vihkan seda viimast mängu, sest meil käib see mäng juba kiiruse peale ja ma alati ei mäleta, mis need erinevused nüüd olidki, mida otsima peab. Teatud mängud, nagu ka see, kuluvad lihtsalt pähe.

Homme on võimalus ennast proovile panna juba lauamänguklubis, kus tegelikult on mängimine kõrvaline tegevus ning peamiseks on hoopis hea seltskonna nautimine, aga sinnani tuleb kõigepealt elada ja töötada.