Lapsed on elu õied…

Õieke tõmbas eile õhtul supi laua pealt maha nii, et põrandalaudade vahel kuivavad nüüd pisikesed nuudlid. Hagen ise polnud ka supist tilkudes just kõige õnnelikum ning tatsas rahulolematult, nagu pisike karupoeg, oma supiste sokkide ja riietega mööda elamist ringi. Ma olin sigaõnnetu… Lihtsalt, ma ei jõua neile enam järgi- sigadused liiguvad minust kiiremini.

Läksin eile hommikul üles korrusele riideid vahetama ja kõik poisid jäid omaette alla… All korrusel oli järsku kahtlaselt vaikne: Alexander vaatas multikaid, Albert tõstis/asetas/loopis lauahõbedat ümber ning kraanikaussi solgi sisse oli loobitud tomateid, kirsstomateid. Just nimelt solgi sisse, sest nõudepesumasinasse ei mahtunud õhtul kõik nõud ja mõned potid jne jäid ligunema siis kraanikaussi. Mis Hagen tegi? Ei mäleta….

Täna hommikul oli Albert oma headuses visanud ülemise korruse wc poti mänguasju täis. Pisikesi lelusid. Alexander endiselt “kardab” vette peale lasta… Ma ei hakanud üldse juurdlema, kas kusised või mitte- lihtsalt viskasin potist mänguasjad kuuma vee ja seebi sisse ligunema ning enda käed panin lihtsalt põlema.

Alumise korruse valged kardinad ei ole valged- neid kasutatakse musi ja käekeste pühkimiseks ja nühkimiseks ja lihtsalt neid kakutakse. Meie akende eest on kardinad loominguliselt?… tänavalt paistab, nagu elaksid siin asotsiaalid. Las olla. Triikisin siis üleval ja all tükeldati majapidamispaberit. Nagu… ah, ei, mul pole siin nagunii midagi muud teha kui ainult kasida ja koristada.

Lisaks kasimisele ja koristamisele sõidan taksot ka. Nagu Repinski, aga selle vahega, et riigikogust palka ei saa ning rooligi keeran lihtsalt iseenda lõbuks.