Elu,  Emotsioon

Hala

Kui arvad, et enam hullemaks ei lähe, kannatame ära, siis arva uuesti. Kui kõik on halvasti, siis saab veel halvem olla. Alati. Nagu näiteks praegu. Keegi ütles mulle, et mul on vist lihtsam leida negatiivset ja sellest rääkida/kirjutada, kui et rääkida headest asjadest. Noh, mis meil siis head on?

Lauri läks nädal tagasi Itaaliasse puhkama. Mida iganes. Ma siiralt tundsin rõõmu ja elasin kaasa, et ta saab minna, et keegi meist saab minna, näha, olla, kogeda. Mis see nädal siis ära ole siis üksi toimetada: pesen, kasin, koristan,teen süüa,roogin lund,tassin puid, kütan, hoolitsen pudulojuste heaolu eest ja teen ära kõik toimetused, et majapidamine ikka püsti püsiks. Ma reaalselt ei saa aru, kuidas üksikvanemad toime tulevad, päriselt. Kari lapsi ja üksinda nendega ja kogu see majandamine, lisaks käivad paljud ka tööl, mitte nagu mina. Minul lihtsalt on kool… Ja ma püüan kõige sellega ka veel kuidagi toime tulla. vaevalt on nina vee peal.

Õhtud on eranditult sarnased: kõik lapsed üles korrusele, robot öiseks koristusringiks töövalmis seada ning põrandatelt lelud kokku korjata, nõudepesumasin taimeri peale, köök korda, koerale-kassile söök ette, uks lukku ja üles korrusele tittesid pesema. Annabel ja Sass saavad enda pesemisega ise hakka, ok, Sassil tuleb kvaliteedi mõttes hambad üle pesta, aga seda ma iga õhtu ei jõua. Siis tited riidesse, mõnele mehele veel rohtu ja siis selle kõige vahepeale tahaks ise pessu jõuda, pesumasina tööle panna… Annabelist on suur abi, ta lõbustab neid väikeseid, kes ennast ikka õhtuks segi kammivad. Näete, saate palja lapse pildi. Tavaline nähtus peale pesu. Mingi hetk kukud koos lastega voodisse, kusjuures, Sass magab Lauri eemaloleku ajal kaisus ja ei röögigi öösel… Ok, siin paaril korral on niutsatanud, aga olen talle pai teinud ja sellel mingit suuremat üürgamist ei ole järgnenud. Voodis nõutakse enne und kindlasti unejuttu ka ning nõudjaks ei ole Albert ega Hagen….

Albert kammib ennast õhtuti täiesti segi. Ta tahab magada põrandal, aga põrandal pikali olles ta karjub ja viskleb jalgadega. Enda voodist ronib põikpäiselt välja ja karjub põrandal. Mingil hetkel kooserdab pimedas meie voodisse, siis jälle välja, karjub ja on lihtsalt segane. Lõpuks tõstan ta vägivaldselt meie voodisse ja siis nii ongi, et magan koos Alberti ja Alexanderiga ühes suures voodis ja Hagen magab enda omas. Tegelikut ei ole see magamine. Tänane öö on näiteks vahelt ära, sest suhtlesin Lauriga ja hoidsin tormiblogil silma peal. Lauri sai Itaaliast tulema, aga jäi toppama Riias, sest tormi tõttu lükati ja lükati seda lendu muudkui edasi. Lauri jõudis varahommikul koju, ulatas mulle musta pesu, võttis teise kohvri puhaste riietega ning läks jälle… Reisi ajal selgus, et üks kaaslastest on positiivne ning seega sai Laurist lähikontaktne. Mis sest, et vaktsineeritud ja tõhususdoos käes jne, aga meil on kodus kaks väikest poissi, kellest üks on Albert… Nende väikeste poiste pärast läks ta siis kohvritäie puhaste riiete ning suure toidukotiga… üdini positiivsena. Et siis, 10 päeva veel….

Hommikul õnneks lapsed magasid ja Lauriga kokku ei puutunud, meiegi suhtlesime maskides ning kogu alumise korruse aknad oli lahti tema kodus viibimise ajal- seda aega ei olnud palju. Kui Lauri oli läinud, siis desosin kõik pinnad, mida ta puutunud oli, lisaks pesin ja desosin käsi iga väiksema asja puudutamise järel….

10 päeva veel, et üksinda tsirkust ohjata ja selle kõige keskel ise ellu jääda. Pidin homme magistritöö juhendajaga kokku saama… lükub tulevikku, Hagen on vaja õhtul vaktsineerima viia, kalender on täis igasuguseid kohustusi, mida ei saa edasi lükata: ortodont ja veel sellised käigud, kuhu ei lähe kõigi lastega koos…. Nende vahele veel söögitegemine, kütmine, puud, koristamine, lumi ja kõik jooksvalt lahendamist vajavad küsimused. Et siis, üksikvanemad, kuidas te hakkama saate? Mul on küll selline tunne, et tahaks põrandale pikali visata ja nutta, aga ei saa, aega ei ole…

Nagu näha, siis siin jutunurga on reeglid sellised, et kommentaarid vajavad minu modereerimist, aga kogu selle hala peale kommentaarid stiilis “ikka ühte last on veel vaja!” on väga teretulnud- ma lihtsalt kustutan need ära. Mina halan siin oma õnne keskel ja keegi lihtsalt viskab täiesti teisest teemast mulle sisse kommentaari. Oleks siis, et veel üks kommentaar, aga seda osatamist on veel… Inimesed, wtf?

Praegu olen ma täpselt selles seisus, et minust tuleb eemale hoida, sest ma ei ole hetkel kõige kenam inimene… Ma ei viitsi pingutada, et olla kena, ma ei viitsi naeratada ja jääda viisakaks, ma ei viitsi vajaduse tekkides kedagi viisakalt kuhugi saata… Ei, ma ei saada, mul on kombeks hammustada. Ma olen niii kuradi väsinud, nii kuradi rattasi kinni. Aga see kõik on mööduv… homme on see juba ajalugu. Või siis kümne päeva pärast. Kui keegi tahab abi pakkuda, siis mõelge enne, millega te mind aidata saate? Tulete magistritööd kirjutama?? Ei tule… Ma saan KÕIGEGA hakkama, kõigega…. Pealegi, see kõik on mööduv… mööduv… mis ei tapa, teeb tugevaks? Vaevalt…

Midagi ilusat ka: naabrimees tuli mulle täna appi lund rookima. Ise. Tahtsin talle viisakusest öelda, et aitäh, pole vaja, aga oli ikka vaja küll… AITÄH!

Midagi head veel: kui mul siin vahepeal oli juba plaani, et viskan magistritööga püssi põõsasse, aga… Mind liigutas tõsiselt, kuidas õppejõud maaslamajat aitama tulid ning tagasi ree peale aitasid. Juba nende inimeste pärast, kes on minusse oma aega ja energiat panustanud, ei saa nii lihtsalt alla anda. AITÄH!!

Üks kommentaar

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.