Kui Saatanal oleks nimi, siis oleks ta Albert.

Käisin Albertiga taaskord lastekliinikus ning jõudsin järeldusele, et kui Saatanal oleks nimi, siis oleks ta Albert.

Albert protestis juba enne kodust väljasõitu ja terve tee Tartusse ta ainult inises ja piiksus autos. Lastekliiniku uksest sisse astudes hakkas Albert karjuma ning koos tõusude ja mõõnadega üürgas ta järgmised kaks (!) tundi. Pidin korduvalt vastama küsimusele: “Kas tal on AINULT keele ja kõnepuue?” Paaril korral tuli endale ja sealsetele spetsialistidele kindluse mõttes öelda, et tegelikult on ta täiesti tavaline laps, tegelikult on ta muhe ja mõnus poiss.. Tegelikult ongi ta tore ja täiesti normaalne, aga ta kardab. Albert kardab lastekliinikut, kitlites onusid-tädisid ja kõiki, kes talle agressiivselt ja pealetükkivalt peale lendavad. Albert tahab rahulikult kohaneda, vaadata, tutvuda ning kui kõik hirmud korraga kokku saavad, siis ei saagi ju midagi head oodata ega loota.

Kirsiks tordil oli see, et logopeed oli endale kitli selga tõmmanud. Mulle jäi see arusaamatuks, miks. Miks peab logopeedil olema kittel seljas, kas valge kitel on staatuse näitaja, kas see aitab usutavamana mõjuda? Teised spetsialistid olid seekord näiteks kitlid koju jätnud ja see mõjus paremini, palju paremini… Albert röökis kitlis tädi peale hüsteeriliselt, ta oli paanikas ning karjus täiest kõrist- teda rahustada oli võimatu. Püüa siis inimestele seal selgeks teha, et see, mida nad näevad, ei ole normaalsus, et selline ei ole Albert päriselt, aga need inimesed teevad tähelepanekuid ja vastavalt sellele siis kirjutavad. Need inimesed seal ei ole nagu mina siin, kes teab…

Sotsiaaltöötaja juures võlusõnad “lähme koju” ja Albert oli ümber vahetatud: üürgamine lõppes, pisarad said otsa ja vennike tõstis käe kõrgele, lehvitas tädile ning teatas kõva ja selge häälega “tsau”. Kõik. Kaks kõige pikemana tundunud tundi said läbi.

Edasi Albert vaikis, muigas kavalalt ning muheles rahulolevalt. Koju jõudes toimetas väike kolmene vaikides ning aeg-ajalt naeratades omaette- mängis heatujulisena ja naeratas ikka ja jälle kavalalt. Ja siis sain ma aru, et kui Saatanal oleks nimi, siis oleks ta Albert. Alberti jaoks võis ilmselt päeva kordaläinuks lugeda: imeline esmamulje endast maha jäetud ning tagasi turvaliselt kodus. Mulle tundub, et ta teab rohkem kui ma arvata oskan…