Krõpsuke
Al.der: “Emme, kas ma krõpsukest saaksin?”
“Ei saa, pudruke saab kohe valmis!”
Al.der: “Aga kas ma SIIS saaksin krõpsukest?”
Tüüpiline hommik meie moodi. Ime kombel magab praegu Alexander ennast veel ilusaks. Toit ja kakao on laual juba jahtunud ja ootab seda sööjat. Sass on täna lasteaiast kodus. Plaaniliselt, sest viisin eile hommikul tõlla töökotta ja nüüd oleme jalamehed ning no hallo, palju on ikka palutud, et ma jalgsi peaksin tal lasteaias järel käima. Provva jala ei käi ja vett ei joo… Laisk.
Laiskusest veel: kõige tipuks avastasin kasvuhoonest arbuusi, umbrohu alla mattunud ja puha. Pildil degusteeribki noorhärra meie enda kasvatatud arbuusi. Valetan! Meie enda isekasvanud arbuusi… Tõmbasin suvel arbuusitaime kasvuhoonest välja, sest see ainult õitses ning otsa ei kasvatanud midagi. Ju siis mingi haru ikka sinna umbrohu, lillede ja tomatite vahele jäi. Nüüd siis sügiskoristust tehes avastasin. Tegin pool kasvuhoonest tühjaks, teist poolt lihtsalt ei jõudnud. Kui tervet ei jõua, teen pool, aga hästi. See hästi on ka muidugi lai mõiste. Vähemalt sain lisaks sellele ühe lillepeenardest umbrohust puhtaks kaevatud. Puhtamaks. Viisakamaks. Plaanisin, et teen täna teise peenra ka, kui ilusat ilma lubab. Eile oli ilus ilm, aga siis ma lihtsalt surin ja olin surnud. Mitte midagi ei jõudnud teha.
Aga vähemalt lapsed on mul tegusad. Alexander läks eile üles korrusele toimetama. Järsku käis üleval jube pauk. Pauk oli ikka selline, nagu oleks suur raamaturiiul kogu täiega ümber käinud. Tardusin. Vaikus. Ootasin veel, et järgneks nutt. Ei midagi. Lõpuks kostusid sammud. Teate ju, et tark ei torma. Ma just ei hiilga millegiga, ei tarkuse ega ka tormakusega. Ilmselt teate ka seda, et vaikus on kõige hirmsam. Meie majas ei ole praktiliselt mitte kunagi vaikne. Kui üks ei röögi, siis karjub keegi teine ja kui keegi teine ei karju, siis olen mina endast õues ja keegi tihub ikka vaikselt nurgas nuttu lahistada. Ei, sõna “vaikselt” on jälle meie majas liialdatud. Meil ei toimu mitte midagi vaikselt. Meil kas naerdakse, nutetakse, karjutakse, räägitakse või magatakse, aga ikka valjuhäälselt. Kõrvalseisjad näiteks räägivad, et ma norskan. Laim.
Sammud ülevalt korruselt liginesid trepile ja Alexander ilmus nähtavale: “Emme, ma koristasin Annabeli tuba, tule palun aita…” Ma isegi ei tahtnud teada. See pauk üleval korrusel oli täpselt selline, nagu sein oleks kokku kukkunud. Mida sa seal koristasid, ümberehitust teostasid? Nojah, ta oli Annabeli riidekapi kallal käinud. Ma isegi ei taha teada, mis ta seal tegi. Koristas. Las jääda… Aga kapi otsas olid Annabelil mingid kastid, mis siis jäid lükandukse taha kinni ja mis siis suure hooga sealt alla tõmmati. Vähemalt on kõik elus. Praeguseni. Ptüi-ptüi-ptüi.
Juhtusin lugema Isabella blogi, kus ta lõpuks kirjutas, et on naisena 2/10-st. Ma ei tea, mis siis mina olen, kui tema enda kohta nii kirjutab. Ma olen lihtsalt ilmetu nullpunkt. Aga mis puudutab Isabella blogi, siis mulle meeldib talle kaasa elada: ta on nii siiras ja tubli oma toimetustes ning tal on üliarmsad lapsed. Robin on näiteks 2 päeva vanem kui meie Albert. Tean ju küll, et lapsi ja ennast ei tohi teistega võrrelda, aga ikka vaatad, kui tubli ja toimekas on teine ning tunned ennast halvasti ja läbikukkununa, et pole teinud ei seda teist ega kolmandat. Kas või näiteks enda juukseid kamminud. Reaalsus. See blogi siin ongi üks paras hala. Vahel mõtlen, kas tõesti pole minu elus muud, kui ainult paks ving ja hädaldamine. No ja siis lapsed muidugi ka. Polegi nagu muust rääkida, kui lastest ja halada, kui mõttetu kõik on. Eelmiste postituste põhjal lihtsalt tundub nii. Polegi üldse viimasel ajal tahtnud enam kirjutada, sest mulle tundub, et kui midagi head öelda ei ole, siis tuleks olla vähemalt vait või nii… Aga tegelikult, mul on ju nii palju head ka: minu väikesed poisid ja Annabel. Miks peaksin kõike endale hoidma ja siis üldse ära unustama. Lõpuks unustan nagunii ära. Parem panen siis kõik kirja täpselt nii nagu on. Maskita.
Pingeid maandan nii, kui aega on… Lõigun kõrvitsaid ja käin metsas. Ühe pärja tegin ka. Sügisese. Naabrinaisele. Mulle üldse pärjad ja igasugused nikerdused meeldivad…. Kui auto kätte saan, siis lähen metsa materjali tooma ja teen midagi suurt meie kuuri seina peale ka. Isegi Laurile meeldis… Maltsaga ma suhestun kuidagi hästi: ise ka üks paras umbrohi, ilmselt selle päras. Väike nõges sinna, veidike malts tänna, mingeid suvalisi kõrkjaid ka pundike ja kärab jälle.
Elu on nii ebaõiglane: mingi tädi rihib auto ära ja mina olen jalamees. Kindlustus katab jne, aga mina olen reaalselt liikumisvõimetu, isegi metsa ei saa! Sass ei saa lasteaeda, mina metsa…. mis elu see on? Eile käisin poes tõuksiga…. Ok, oleks võinud ju kulleri tellida, aga Annabel tuli koju, kõht korises ja minul läks meel haledaks. Meie kohalik supermarket rahuldas mu tagasihoidlikud soovid kiiresti ja valutult. Tõuksiga.
Käisime pargis lennukeid ka lennutamas. Puhas Aliexpressi kraam. Tulid küll terve suvi, aga nüüd ongi tore pimedatel õhtutel neid pargis lennutamas käia. Aias ei saa, sest siis lennutatakse need ikka üle naabrite aia ning emmale-kummale poole. Eks see tagasi saamine ole tüsilik. Krunt piirneb meil kolmest küljest viie naabriga, kujutage nüüd ise ette… Pargis on tunduvalt ohutum, kuigi nad suutsid paaril korral suure kuuse otsa neid ka kinni visata… Igatahes meeldis pargis meile kõigile, isegi Albertile ja Otile. Ott on meie kass- paras peni. Ott sätib ennast meiega alati kaasa, kui juhtub nägema, et minnakse…. Isegi poodi. Täiesti sõge loom. Seekord ajas ta õhtupimeduses pargis näiteks lennukeid taga. Kõigil oli lõbus ja nalja sai kõvasti. Lennukid ise lendavad ikka ülihästi. Meil on neid isendeid varemgi olnud, aga mitte nii uhkeid: tulukestega ja puha. Tartus on selline pudi-padi pood nagu Kraba. Linkisin ära, seal müüakse ka neid lennukeid. Lastel on igatahes rõõmu palju. Kusjuures, seal poes on igasugust kraami sünnipäevade dekoreerimiseks ning päris mõistliku hinnaga. Käisingi sealt laste sünnipäevaks üht-teist ostmas….
Lähen nüüd juukseid kammima….