Uued tissid
Tänane päev saabus ootamatult. Ei olnudki aega valmistuda, praadida, oodata. Ma ütlen seda, et olen nii ääretult tänulik kogu personalile, tuttavatele ja omadele nägudele. Olen tänulik, et probleem sai noa abil lahenduse ja seda kokkusattumuste tõttu ülimalt kiiresti. Ma siin praegu hõiskan raudselt enne õhtut, aga peale pisikese kipituse pole valust jälgegi.
Tulin koju ja roosid õitsesid uhkemalt kui ei kunagi varem. Pildil siis 2a tagasi istutatud Flammentanz. Ütlen ikka, et roosid on laisa inimese lilled ning selleks mul neid nii palju ongi, et ma olen ülimalt laisk inimene, aga… Roosid tahavad hoolt, armastust, rammu, vett ja kaitset kahjurite ning haiguste eest. Tegelikult on õieilu taga palju tööd. Piret ütles, et roosid armastavad mind. Mina armastan neid ka, tõsi.
Pidasin varasemalt kiivalt arvet, et kui palju mul neid on, nüüd tean aga, et üle 60 erineva sordi. Mul on aiaplaan paberil olemas, et teaksin, kes ja kus kasvab, enamjaolt mäletan ikka sordinimesid peast, aga eks mälu vajab aeg-ajalt värskendamist. Et jah, laisa inimese hool ja vaev tasutakse õiteilus. Ma siin lastest ja lilledest postitangi pilte, sest nemad on mul ainsad, keda presenteerida, neil on vähemalt nägu ja tegu.
Mamma hoidis eile ja täna lapsi. Noh, tegelikult tegi Mamma süüa ja Annabel ohjas tsirkust, sest Mamma ei ole harjunud lastega ja lapsed Mammaga. Nii ongi. Kui väikesed poisid väsivad, kui tekib konflikt, siis läheb käest ja tsirkus läheb lappama. Õnneks oli Annabel väikestele meestele tugiisikuks ja lohutajaks. Mamma küsis, et kuidas ma seda jõuku siin ohjan. Ma ei tea… Neid pole ohjata vaja, on vaja tagada nende turvalisus ja lasta veel voolata omasoodu. Annabel on muidugi minu närvide säästja ka, et mis siin ikka salata, eks siin kammib meil kõigil aeg-ajalt ära. Päeva lõpuks on tegelikult oluline, et me kõik oleks elus ja terved.
Üks tore pilt ka Alexanderist siia pudru vahele: mehike istub ja ootab ujuma minekut. Minu väike armas hambutu Alexander! 🙂 Ma armastan teda lõpuni ja tagasi pluss 6382. See viimane lause käib meil praktiliselt igal õhtul teineteisele ning tekib väike võistlusmoment, et kes siis ikkagi teist rohkem armastab. Ikka Alexander mind, ikka hoopiski mina Alexanderit. Alexanderit ei pea ohjama, temaga peab tegema kokkuleppeid ja hoolitsema, et temast saaks mees, kes peab sõna. Tegelikult mulle tundub, et ta hakkab vaikselt aru saama. Mammat ajas jubedalt närvi, et ta tahab konsooliga mängida. Kah asi! Kui just suure kuriteo eest karistust pole, siis mina luban natukese kaupa ikka- kokkulepete vastu, mis üldjuhul toimivad ning samas saab väikese mehikese süda sälku ilma, et ta saaks aru, et teda jubedalt kasvatada ja suunata püütakse. Meil on siin oma rütm, omad reeglid.
Kus on uued tissid? Ikka seal, kus mind ei ole. 😀