Terror

Täna oli see öö, kus otsustasin, et nüüd aitab ja vaatan, mis numbreid siis kell ka lõpuks näitab. Kell oli 2.48 ning selleks hetkeks oli terror kestnud juba terve igaviku ning meeleheide ja ahastus suurenesid iga sekundiga. See oli selline tunne, et ma ei tea, mida ma oleksin valmis tegema, et see kõik lõppeks. Rõdule magama minema, terrassi alla kaevuma, üheotsapileti Austraaliasse ostma? Ükskõik mida, ükskõik kuhu.

Albert kukkus õhtul mulle kaissu magama ja ma mõtlesin, et olgu siis nii, las olla temalgi mõni helge hetk. Sellele õndsale hetkele eelnes muidugi sõge röökimine- voodis ja põrandal karjumine ei millegist ning mingil hetkel, kui suutsin ta voodisse saada, kukkus ennast pahupidi kisendanud Albert mulle padja peale ja jäi lihtsalt hetkega magama.

Ärkasin öösel mingi hetk uuesti üles Alberti sõgeda hüsteeria ja taplemise peale: valimatud jalahoobid mulle neeru, selgroogu, rusikahoobid pähe, õlga ning seda kõike saatis kõrvulukustav röökimine. Raev, hüsteeria… Ma ei ole veel midagi sellist öösel kogenud. Midagi sellist, kus kohutav kahene, pea-aegu kolmene, ründaks mind käte ja jalgadega une pealt ning et see kestab ja kestab ja kestab. Lükkasin Alberti tema enda voodisse, aga ta polnud rahul ning ründas üha uuesti ja uuesti. Temaga kontakti saada polnud võimalik, rahustamisest rääkimata. Ma ei valeta, kui ütlen, et mul on praegu selg heledaks tümitatud ning neeurd valutavad. Jah, Albert valas oma õnnetust minu peal füüsiliselt ja vaimselt välja. See oli metsik, delirioosne ning midagi täiesti mõistusevastast.

Loomulikult ärkas selle loomaliku röökimise peale ka Hagen, kes maandus lõpuks meie voodis- keegi ei maganud. Kui Albert lõpetas, üritas ta mulle kaissu pugeda, mulle kätt ümber kaela panna, jalaga emmata, kerega pähe ronida. Paar ööd tagasi üritas Albert näiteks meie kaisus magavale Hagenile kallale minna- tahtis teda üle minu näost krabada, peast rabada. Kuna minu suur kere teataval määral blokeeris tema kavatsusi ja ma miskipärast veel tunnen ja ärkan, kui keegi mulle öösel peale viskub, siis läks Hagenil õnneks. Võibolla oli Albert kade, et Hagen meie vahel magas, ok, aga mis õigustab tema tänast käitumist?

Kui tuba vaikseks jäi ja Albert nohises, norskas Lauri ja jutustas Hagen… Mina aga istusin ärkvel…