Rahutus
Käisin Albertiga teatris. Tegelikult oli nii, et praktiliselt kuni lõpuni polnud ma päris kindel, kumma poisi ma “Punamütsikest” vaatama võtan. Lasteaiast saadud tagasiside põhjal oleks mõistlikum valik Hagen, sest tema vaatab ja kuulab huviga, Albert seevastu vaevleb huvipuuduses.
Olgu öeldud, et trükin kahe sõrmega, sest ülejäänud on külmast kanged – olen tööl ning kangete sõrmedega trükkides võib tavapärasemast rohkem vigu sisse tulla. Ma siin niigi kustutan järgemööda ja püüan anda endast parimat.
Aga… Võtsin kaasa Alberti, sest pidasin vajalikuks anda talle võimaluse. Meil oli tööl samal päeval jõulupidu, aga kuna piletid olid ostetud juba suvel, siis ei tekkinud mingit küsimustki. Tegelikult poleks mingit küsimust olnud ka piletiteta, sest peole ei oleks ma läinud nii või teisiti – põhjus üks ja põhjus kaks. Tegelikult polnud vahet, sest parkimistrahviga viisin ennast igati tasakaalu, kuid siinkohal märgin ära, et 1 ja 2 ei olnud rahalised. See on lihtsalt selline väike ääremärkus, et ma ei ole nüüd nii rott ka.
Pilt on mega udune, sest väike Moosi ei püsinud paigal, ei soovinud, et teda pildistatakse jne, aga see-eest on see armas. Hetk. Moosi ei tahtnud seda kampsunit, avaldas vastupanu kodus, teatris, siis punnis vastu sussidele. Väikest Moosit ei huvitanud eriti ka etendus ise: mingid hetked ta vaatas ning väike naeratus tekkis suule, siis läks pilk uduseks ja niheles ta sülest ja toolilt põrandale, vaatas lage, uuris tooli, niheles tagasi, piilus hetkeks etendus, peitis pilgu sülle, uuris ümbrust jne. Moosi sai ta endale hüüdnimeks eile… Lihtsalt tal on vahepeal nii moosine naeratus ja siis kõik kaob. Las ta olla minu vaheeal ja need üürikesed hetked siis minu Moosi…
Viisin peale etendust Moosi poodi. Sünnipäevaks saadud rahast oli veel omajagu alles ning mul oli idee. Tahtsin talle ammu ühte Lego Duplo komplekti ja nüüd oli see soodukaga saadaval. Tegime peatuse kopa juures, kaevasime palle ning tatsasime Jukukeskusesse. Näitasin talle karpi ja küsisin kas ta tahab, väike Moosi ütles selgelt “jaaaa” ning haaras suure karbi järele. Üheskoos tassisime selle müüja juurde ning sealt edasi kõndisime suurt karpi koos vedades auto juurde. Albert kordas ikka ja otsis kinnitust jutuga: “Aabe oma, Haage ei saa, Aabe oma.” Jah, Alberti oma! Koju jõudes sukeldus Albert Annabeliga ehitama, Hagen rabas legotegelasi ning Alexander tõrjuti suure kisa ja kriiskamisega eemale. Hagen sai, Annabel sai ning Albertil jagub väikese vennaga mängimist…
Liumägi, kiik, redel, tõstuk, palju mehikesi, kass, linnuke, lilled, kastekann, aknad jne. Rollimängud ja jutt… Mega! Üliarmas komplekt.
Vahepeal hakkasid ka päkapikud käima – meil siis 1. detsember nagu alati on olnud. Väikesed inimesed tormasid hommikul esimesena sokkide kallale: Hagen rabas Alberti soki ning viimane heitis põrandale südantlõhestavalt üürgama. Lahendasin operatiivselt olukorra ning suunasin Hageni tema soki juurde, Albert sai ise enda oma uudistada. Kõik asjaosalised hävitasid päkapiku toodud magusa kiiresti.
Lauri oli paar päeva kodust eemal ning Sass kasutas võimalust kaissu magama pugeda – kolm poissi ja mina ühes voodis. Sass ütles mulle pärast, et jäi nii kiiresti magama ning uni oli väga hea. Nojah, nad kõik tahavad magada minu raskusteki all ning minule endale seda enam ei jagugi, isegi Annabel ohkab seda endale…. Maagiliselt hea asi! Need kaks ööd ei äraganud Sass näiteks kordagi nuttes üles…
Mind aga valdab sisemine rahutus: ma ei ole rahul ning ma olen õnnetu. Vaatan tulevikku ning muretsen. Muretsen laste ja iseenda pärast.