Elu,  Emotsioon,  Lapsed

Pudrukuul ja see, mis päeva lõpuks loeb.

Lauril on juba jupp aega mingi objekt kusagil kaugemal ja nädala sees olen ma lastega üksi. Vahel ikka juhtub, et Lauri üllatab meid oma ennetähtaegse vabanemisega ning külastab meid ka etteteatamata nädala sees- tuleb sokke pesema, ning nii ma siin siis toimetan. Õnneks on mul Annabel, kes annab hingetõmberuumi ja aitab väikeseid poisse ohjata. Me siin oleme teinud enda arvates palju, et aed oleks lastele turvaline ning minul, laisal lapsevanemal, mugav uks lahti teha ja lapsed südamerahuga õue suunata. Südamerahu ei olnud kauaks.

Hagen jõuab kõikjale. Ma siin mingi aeg kirjutasin, et see liumängi röövis selle südamerahul. Hagen on mega kiire ning sõelub mööda liumäe treppi üles ja viuhti kõhuli mööda renni alla lugematul arvul kordi, väsimatult. Ja siis lendas ta meie kõigi nähes trepist alla nagu pudrukuul- seda oleme juba ammu kartnud ja oodanud(?). Kas just oodanud, aga me teadsime, et varem või hiljem see juhtub. Paratamatus või nii. Kas pisike pudrukuul tegi sellest omad järeldused, kas ta õppis? Ei! 5 minuti pärast oli ta tagasi liumäe tipus ja lasi rõõmukilgete saatel uuesti alla just täpselt sama uljalt nagu enne, lihtsalt selle vahega, et pool otsaesist oli vaikselt muhuks kummumas…

Poisid jõuavad ja ronivad kõikjale, see on neil veres- seda tehakse üksinda ja koos. Koos on muidugi lõbusam ja lärmakam ning minul ikka seda närvipinget rohkem, neid kolme korraga elus hoida on keeruline, eriti veel siis, kui käsi ja jalgu on kõigest sellele vanale inimloomale antud ainult kaks. Vahel lihtsalt ei tea, kuhu poole tormata.

Mureleid oli sellel aastal vähe, aga see-eest oli tihe rebimine selle vähese järele. Ühe redeli otsa me paraku kõik koos ei mahu ning ma ei saanud minna ka ise rahus marju noppima, sest Laurit ei olnud redelit turvamas ning väikesed poisid olid kõikjal kannul.

Alex on suur poiss ja käib mõnikord rattaga ka kodust kaugemal, aga see ei ole siin see, millest rääkida tahtsin. Tegelikult tahtsin näidata seda ülilahedat pusa, mille skoorisin talle 50 sendi eest ning neid pükse, mis ei maksnud ei rohkem ega vähem kui see pusa. Tänase seisuga on pusale tekitatud ette mingi plekk ja see saadanas ei tulnud pesus välja, millest on ääretult kahju, sest pusa ise on üliäge ja on väga korralikust materjalist veel pealegi!

Lõpuks sain eile pesukuivati ka kätte. Tänu sõpradele tuli soovitud masin soodukaga. Minu häda on see, et mul on alati kodutöö tehtud, kui midagi on vaja osta: ma tean turu seisu, tean erinevate masinate omadusi ja mul on kindlad soovid. Vana pesukuivati oli lihtsalt mind nii ära hellitanud, mis sest, et 12 aastat vana, aga see-eest ülimalt tubli ja töökas, mulle meelepäraste funktsioonidega. Teatud tingimustel oleksin oma nõudmistes järeleandmiseid teinud, aga kui tuli minna ikkagi uue masina järele, siis kodutöö oli oluline ja määrav. Elektroonikapoes küsiti minu soovidele vastava masina eest naeruväärselt palju ning ebaproportsionaalset kõrget hinda. Tänu sõbralikule soovitusele tellisin masina ühe inimese kaudu ja olen rahul. Ja-jah, saan aru küll, et see masin on minu puhas jonn ja laiskuse peegeldus, aga sorry, 6 inimese pesu nöörile riputada, triikida… Kas palju ei ole palutud? Veel enam, kui väikestel poiste, sealhulgas Alexanderil, vahetub riietus päevas mitu tiiru… Pealegi, ma ei tunne ennast nii vabalt, ei ole seda kunagi tundnud, et oma ihupesu väljanäitusele panna. Need ajad on möödas. Need ajad on möödas, kus onnil oli muldpõrand.

Ma tean oma väärtust, või siis võimete piire… Päeva lõpuks loeb ikkagi see, et lastel oleks kõhud täis, katus peakohal ja puhtad riided seljas. See, kuidas, kes ja mismoodi on lõppude lõpuks ebaoluline.

Päeva lõpuks loeb see, et kõik asjaosalised oleks rõõmsad ja õnnelikud…

Üks kommentaar

  • asta jõgi

    mõnus oli lugeda ja kuidagi tuttav, sest mina kõige vanemama lapsena pidin kogu aeg olema valvel ja vastutama 4 noorema eest. See oli tollel ajal raske ja väsitav ja tekitas sisemise tunde negatiivse tunde et miks mina.Lapsed on ema omad.Mul oli raske ka mina tahtsin küla lastega koos olla.Aga töötas ema ju kolhoosis ja oma majapidamine ka.Annabellil sama mis minul kuid selle vahega et emme on kodus.Sa oled väga tubli suure pere ema ja jõuad veel blogida vaata ette et Sa ennast ära ei rebesta.Soovin et te kõik oleksite TERVED.Lugupidamisega Asta.

Vasta asta jõgi-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga