Prioriteedid

Peaksin praegu palehigis kirjutama tarka teksti ja … mul on süda paha, ma ei taha, ei suuda, ei saa, ei jõua, ei viitsi. Ma ei suuda. Täiskasvanud inimesena peaks ennast kokku võtma ja tegema ära. Plaan oli, et saadan täna õhtul oma juhendajale töö ära ja siis hakkaks viimistlema, et kaante vahele saada. Eks ma ikka saadan selle töö täna ära ka, aga algus on raske. Ma olen väsinud. Väsinud sellest, et keegi öösel karjub nagu sõge ja maha ei rahune- Albert. Tahaks kordki magada enda padja peal nii, et ei saaks hommikul viriseda j a rahulolematu olla. Albert pakkis jälle õhtul ennast minu kõrvale ja röökis mulle öösel otse kõrva. Kusjuures, Hagen pani enne teda üürgama ja oli ka meie voodis. Et siis, neljakesi me seal magasime. Magamine on selline huvitav mõiste, mis kõigile ühtmoodi mõistetav ei saa olla. Kahe tite vahele pressituna ei saa seda just magamiseks nimetada. Aga mul ei ole südant visata Albertit enda voodist välja…. Või siis lasta Hagenil keset ööd joriseda. Pigem tuleks uus ja suurem voodi osta. Täna viskas küll üle, kui Albert lihtsalt röökis ja seda otse mulle kõrva ja vait ka ei jää. Ikka päris sõge olukord. Ja noh, mis te siis minust saada tahate, et ma kirjutaks magistritöös sisukaid lauseid?

Käisime eelmisel pühapäeval ujumas ja Alexander jäi haigeks. Kiirtest oli negatiivne ja reedest sai talle antibiootikum peale ning läks paremaks, tänaseks on juba päris hea, nüüd on Annabel selline häda, lisaks tuleb Hagenil vist mingi hammas ja joriseb selle võrra rohkem. Kõige tervem neist on meil karjuv Albert, et kujutage nüüd ette. Toimetamist siin on palju. Käisime veel Alberti ja Alexanderiga papa sünnipäeval. Papa sai 70! Suured poisid pidasid ennast kenasti üleval: Albert oli super tubli ja eeskujulik hetkeni, kui hakkasime koju minema ja ta röökima keeras ning ennast sültjalt põrandale viskas ning keeldus ennast riidesse panna laskmast. Noh, oligi kõik liiga hea, et olla tõsi. Papa sai 70 ja kuidagi kurb on: vägisi kisub mõtlema, et 70 ja kauaks seda elu… Tal endal ei olegi kedagi peale minu ja mamma. Sõpru ei ole, sugulasi ei ole, kedagi ei ole. Kõik on ümberringi ära surnud ja nii ongi. Kuidagi nii kahju, ta ju ei näita välja, aga jutust kumab ikka see õnnetu olemine läbi. Aga vähemalt see üks päev aastas oli ta rõõmus selle üle, et me tulime ja olime ning ta istus koos meiega, ajas juttu ja leidis aega ning oli õnnelik siiralt selle üle, et me tulime. Minul ei ole õdesid-vendi, aga see-eest on minu lastel õde ja vennad minul nemad neli…

Vaatan siin Hageni pilte ja mõtlen, et no kuidas oleks võimalik sellist mitte armastada?! Ta on nii armas! Ärahellitatud pesamuna, aga niiiii nunnu. Latte oli ka platsis ja valvas teda, nuusutas ära ja siis istus kiigu kõrvale maha ja vaatas, kuidas väike inimene kiigub. Latte on üldse paras metslane. Mädaemakas sai terveks ravitud ja nüüd on vaja aiast välja murda. Meil siin ümberringi ehitatakse uued aiad, meie lõik jääb viimaseks, sest meil pole lihtsalt seda vahupüksi võimalik nädalate kaupa toas kinni hoida, aga kuna meie ja naabrite vaheline aed on paras oksendus, siis sealt annab läbi murda ja läbi pressida. Latte pakib oma kolm karva kokku, hingab sügavalt sisse ja läheb toore jõuga. Lõin sinna oma tomatitele ja hernestele mõeldud toed ette läbi võrgu, et vähegi stabiliseerida võrku ja augud jäigemana hoida, et ta ei mahuks, aga no, kui penile valu sisse lööb, siis läheb ta kõigest läbi. Naabrid on saanud teda ikka korduvalt meile koju tagasi tuua… Et noh, ta on ohutu kõigele ümbritsevale, välja arvatud võõrastele kassidele meie oma aias, aga ohtu kujutab ta väljaspool aeda pigem iseendale, sest ta ju ei vaata, lihtsalt läheb nii nagu käpad võtavad ja tal on suva, kas tuleb buss, traktor või BMW X6. Tal on suva ja temal probleemi ei ole.

Meil on probleem. Lisaks kõigele muule mögale on meil veel probleemiks see, et meil elab kasvuhoones hiir. Avastasin ringisibliva närilise laupäeval. Mina hoidsin hiirel silma peal ja Lauri tõi toast kassi. Söötsin kassile hiirt korduvalt ette, tema püüdis kinni ja lasi ikka järjekindlalt hiire uuesti lahti. Mina jälle püüdsin kinni ja söötsin kassile ette ja tema laseb ikka ja jälle minema… Lõpuks lasigi lõplikult minema. Hiireke jooksis maasikapõõsasse ja vot sealt ma teda enam ei leidnud, aga noh, ma kardan üllatusi ja seetõttu väga ei julgenud seal tuhnida ka.

See kass on meil lihtsalt ilus ning tal on olulisemat teha kui hiiri püüda: magada, süüa, kõike ja kõiki toas rünnata, mängida, mürada, möllata, lillepottidest liiva välja kraapida, ronimispuud lõhkuda, märatseda. Ahjaa, ta on kastreeritud, aga see keeras ta ajud täiesti segi. Kui ma enne seda pisikest protseduuri mõtlesin, et meie kass on pöörane, siis see pöörasus avaldus alles peale lõikust. Ei tea, kas tal on nüüd kergem olla ja ta ei suuda oma rõõmu talitseda? Igatahes, meil on kasvuhoones hiir, jätkuvalt.

Mul on jätkuvalt suur probleem, et Ott ei ole koju tulnud. Ta kadus detsember 2021 ning pole koju tagasi pöördunud. Aga meil pidavat siin rebased käima ja eks sai sinna ta siis kaduski. Ott poleks mitte kunagi lubanud juhtuda sellisel asjal, et meil elab hiir kasvuhoones või naabritel biolaguneva sodi kastis rott. Ott murdis maha kõik, kellest vähegi jõud üle käis nii meil kui ka naaberkruntide. Linnud näiteks pole siiani aru saanud, et meil Otti enam ei ole ning seetõttu jäid lindudele mõeldud söögilauad seemnetest puutumata. Kollektiivne mälu on lindudel eriti pikk… Ott oli territoriaalne ning võimas rotilõks! See, et meile on närilised ennast sisse seadnud on märk sellest, et Otti ei ole enam ja Otti ei tule… Ja jälle, nii kurb on olla! Meil on nüüd üks saamatu Milo, kelle prioriteediks ei ole närilised.

Kuna siin juba surma teemadele läheb, siis peaks vist ennast kokku võtma ja hakkama seda kuradi magistritööd kirjutama….