Mida ma siis üldse oskan?
Mida ma siis üldse oskan? Tehnilisest võtmest vaadatuna ei oskagi ma hästi teha mitte midagi. Natuke seda ja natuke toda ja ongi kõik. Need mõtted tekkisid lihtsalt Märt Avandi monotükki vaadates. Märt rääkis, kuidas ta mitte midagi tegelikult teha ei oska ning hakkasingi siis mõtlema, mida mina oskan- mitte midagi. Lapsi oskan teha, nemad on mul päris hästi välja kukkunud.
Härra Hagen on ametlikult 10 kuud vana ja teeb silmad ette oma vanematele vendadele-õele: ta oskab juba ennast mõningate sõnade näol verbaalselt väljendada ning ta pea-aegu kõnnib. Esialgu on ta meie nähes teinud 4 iseseisvat sammu küpsisele toetudes, aga seda iseseisvust lisandub päevadega. Albert hakkas kõndima näiteks 1,4 aastasena.
Hagen jõuab kõikjale: täna jõudis ta näiteks nõudepesumasinasse. Ärge arvake, et laps on näljas ja lakub pesemata nõudelt viimast. Nõud on puhtad, aga laps ise on kasimata- ta just lõpetas küpsise nosimise. Tallinna küpsise. Võtke ja lööge mind risti, et beebi sööb küpsist. Kahe hambaga veel kusjuures. Ta sööb kõike nii nagu tema vanemad vennad ja õde ja ükski neist pole ülekaaluline ega hüperaktiivne. Sassil näiteks loksub hammas, aga see ei ole põhjustatud ei küpsistest ega kommidest- vanus on lihtsalt selline.
Mina olen lihtsalt paks, aga selles on kindasti süüdi see, et mulle titena mannakörti sisse topiti ja varakult potile sunniti- lapsepõlvetrauma ajab sööma. Ja lapsed muidugi ka… Ja kindlasti on selles süüdi veel koroonavaktsiin, 3 doosi kohe. Kui teised said endale kiib ja levi läks paremaks või hakkasid helendama, siis mina läksin paksuks.
Täiesti julm, aga täna oli meie supermarketis niiii palju allahinnatud torte ja kooke, et silme eest võttis mustaks. Kõige alumisel riiulil ning teiste kookide tagant võis leida näiteks Gustavi Creme Brülee ja Kräsupea tordi… 2.56. Vähe ma siis seda creme brüleed endale siin praegu naha vahele ei aja ja tagumikku laiaks ei istu.
Hagen on üldse üks julm tegelane. Ta magab ju enda voodis, aga öösel karjub nagu metslane. Tõstan selle metslase enda kõrvale ja ta uinub sekunditega. Viimane korda naeris lutt suus läbi une, kui oli meie voodisse saanud. Mõtlen siin, et ise on ta nii väike, aga samas sihuke manipulaator. Kellesse küll?
Aga tõesti, mida ma siis siin elus oskan? Tegelikult oskan kõike natukene: oskan akutrelliga auke puurida, krohvida, pahteldada, süsti oskan ka teha. Meisterdada mulle meeldib, aga käsitööd teha ei oska. Tegelikult nende suurte labidatega ei olegi võimalik ei kududa ega heegeldada ega muud peenemat näputööd teha, sest lihtslat sõrmed on kohmakad ning pisikesed asjad kukuvad üldse näppude vahelt tihti põrandale. No vot, järelikult segukeeramine ja kivaveeretamine on täpselt mulle. Aga mulle meeldib meisterdada, mis sest, et see eriti hästi välja ei tule, aga mulle meeldib…
Sai taaskord ühes õpitoas käia ja natuke ideid juurde ammutada. Teemaks oli advent ja jõulud. Kui teised osalejad tegid advendiks lauaseadeid, siis mina tegin hoopis uksevaniku. Pildi tegi Ainsalu Photography. Kodus ukse peale seda panna ei lubatud ning ripub see hoopis seina… Kes koolitas? Pulmalill… Ma ei liialda, kui ütlen, et nende juures on kuidagi maagiline, muinasjutuline. See on midagi hoopis teist, midagi head, sellist, mida ei saa saa sõnadesse panna- seda peab lihtsalt ise kogema. Nende koolitused, mida nad üliharva teevad, täituvad imekiiresti. Ei tea küll, miks? Kuulu järgi pidavat detsembri alguses ka midagi tulema…
Mul on jube raske mõelda raamidest välja: see on minu jaoks paras katsumus ja suur pingutus. Raamideta tunnen ennast ebakindlalt ning… alasti? Ma ei teagi. Raske on. Kirjutan siin vabalt ja sõnad voolavad, aga koolitööd teha ei suuda, ei oska. Idee on, aga näpud klaviatuuril tõrguvad. Tahaks nutta, aga ei oska seda ka enam.
Me kanname kõik oma taaka. Mida oskad sina, kui enam ei saa teha seda, mida teed praegu. Oled hea arst, hea õde, traktorist, aga kui enam haiglas töötada või traktori rooli istuda ei saa, siis mida sa veel oskad? Märt on sõltlane, mina olen ka. Paljud meist on. Mina armastan näiteks suhkrut- ükskõik millises asendis ja millisel kujul. Ma olen śokohoolik. Ma olen kofeiinik.. Ma olen saamatu ja laisk. Ealised iseärasused vist….
Üks kommentaar
Reet Kikas
Hei armas Kersti, Sa oled super! Pole enne Sulle kirjutanud, aga imetlen Sinu kirjaniku annet lisaks kõikidele fantastilistele oskustele mida Sa teed! Ei ole ju saamatu ega laisk – jaksad nii palju. Kui mina noor olin ja püüdsin oma poegadega hakkama saada, siis paljud olukorrad on tuttavad Sinu kirjutistest. Aga mina ei osanud ( kartsin) seda kõike kirja panemast. Seda enam on Sinu kirjutisi nii hää lugeda, kõik on kuidagi nii tuttav… Jõudu ja vastupidamist Sulle, jään ootama järgmist kirjutist..🙏🌞