Märjad jutud

Lubasin iseendale, et sellest tuleb üks positiivne postitus ja siin ma nüüd siis olen..

Ma püüan leida rõõmu, et poisid on mähkmevabad, ehkki tegelikkuses näeb see välja nii, et kusiseid riideid jagub kõikjale, päriselus haiseb pesukorv uriini järele, trussikuid leiab diivani eest, selle tagant, alt ja pealt. Kusiseid.

Kuna nädalavahetus möödus peamiselt pesu menetledes ja koristades, siis juhtus nii, et haarasin magamistoa põrandalt pihku ühed pealtnäha puhtad pisikesed bokserid, arvasin, et ehk need siis kukkusid käe vahelt maha, aga päris kindel ka polnud ning nuusutasin. Jah, ma tean, et vandusin endale, et mitte kunagi enam ei nuusuta ühtegi asja, jah, ma tean. Jah, need olid kusised. Kui loll õpib iseenese vigadest, siis mina vist ei olegi loll…

Hagen tegelikult käib väga kenasti potil ning number üks ja vahe peal ka kaks tulevad potti. Albert hoiab aga kõike kinni. Õhtu lõpuks on põis maani ja see kohutav kolmepoolene karjub jalad risti, aga vot potti ka ei tee ning kui lõpuks teeb, siis näeb uriin välja nagu mõne mehe hommikukohv. Ei, on ka häid päevi, aga üldjoones on meil nii. Öösiti karjub ta ka. See ei ole tavaline röökimine vaid selline pissihädakarjatus. Ma saan hästi aru, kui Albert karjub rahulolematusest või siis valust, vihast või hoopisiki pissihädast. Albert on see poiss, kes oskab minus kõik värvid esile tuua ja nii, et silme eest võtab kirjuks ja vahel suisa mustaks. Aga ma armastan teda sellegi poolest.

Öösiti on poisid tublid, see tähendab seda, et 29. mai on rahvusvaheline voodimärgamise päev, aga meie peres seda ei tähistata, sest kõik ööd on meil jäänud voodi kuivaks isegi siis, kui kusi on püksi märjaks teinud. Öösiti ärkan siis mitte ainult köhimiste ja nutmiste peale, vaid ka selleks, et süles kriiskavat Albertit poti peale tassida. Ma päriselt vist ka ei mäleta, millal ma magasin päris inimese kombel…. Lauri tassid öösiti Hagenit poti vahet ja kaissu, mina Albertit, Alexander nutab üks läbi une enda toas ning Annabel ei tea midagi.

Märjad jutud said läbi.

Annabelil oli muusikakooli lõpetamine reedel, ehk siis 7 aastat põhiõpet pluss üks aasta eelkooli ning ta tahab jätkata pillimänguga ka järgmisel aastal, et omandada oskus laule saata. Olen talle korduvalt andnud nende aastate jooksul võimalusi, et pooleli jätta, aga ta rühkis kangusest ja jonnist edasi, lõpuni.

Aktusele võtsime kaasa ka Alexanderi, kes oleks pea-aegu magama jäänud, sest pidulik sündmus oli tema jaoks liialt pikk: ära tuli kuulata tervelt kuue lõpetaja pillimäng ning tunnistuste kättejagamine veel sinna otsa. Õudne, eksole?!

Annabel ise valis kleidi ja kingad ning loodab oma valikuga jõuda ka 9.klassi lõpetamisele.

Reede oli kiire päev: päeval olin Viljandis ning siis sõitsin sealt koju, et Annabelile veel soeng teha ja… Ise ei jõudnud riideidki vahetada ega midagi.

Olgu, Kersti läheb nüüd, sest Kerstil on kiire. Tagasi tulles loodan, et munad pole vastu seina katki loobitud ja põrandale pole uputust korraldatud, kakat seinte peale määritud ja vaipa märjaks pissitud.