Loll

Hagenil on sidesõnaks saanud “loll”: mina olen loll, Axel on loll, Albert on loll, issi on loll. Sõnakordust sai nüüd omajagu. Loll. Ütlesin lasteaias ka, et meil on nüüd see sõna, aga nemad tegid näo, et pole kuulnudki. Valetavad. Raudselt. Ega ma nüüd nii loll ka ole – võin olla küll öösel sündinud, aga mitte eile.

Käisime lastega maal Mamma juures. Ütlesin talle, et VÕIBOLLA tuleme ning küsisin, kas sobib. Kuidas ta seda tõlgendas? “Karga püsti ja hakka kähku kaneelisaiu tulema, me tuleme!!” Nojah, magasin peatäie ja see minekutuhin läks üle, aga siis tulid pildid saiukestest, jah, just nimelt saiukesed, mitte saiakesed, ning siis hakkas torkima kusagil südames, et ta ju ootab, et kuidas ma siis ei lähe. Mõtlesin, et lähen ainult koos Albertiga, aga siis ütles Annabel, et tema tahaks ka ja lõpuks istusid kõik neli autos.

Hagen oli nagu kurjast vaevatud, aga lõpuks sulas temagi, ilmselt jäi autosõit lühikeseks ja uni koos sellega üürikeseks. Hagen on hommikuti ka pahur, Albert seevastu jällegi nagu väike rõõmurull. Hagen ja Alexander on nagu ühemunakaksikud, selle vahega, et nad ei ole, aga hommikuti on mõlemad mossis, torkida neid ei tohi ja kõnetada samuti mitte, sest ärritusele järgneb alati häälekas vastus.

Välja arvata juhul, kui saab lollustega tegeleda. Tegelikult on Alexander tohutult südamlik poiss: ta mõtleb ALATI teistele. Alexander hakkas eelmine nädal valutama. Käis saunas ja oli valust kägaras, valmis mööda seina üles ronima ning kurtis, et põsk valutab. Sobrasin tal sõrmega suus, käisin taskulambiga üle kõik võimalikud pinnad. Ei midagi. Toppisin talle valuvaigisteid sisse, lõpuks midagi mõikas, aga öösel röökis ta nagu kurjast vaevatud ning käisime Lauriga üksteise alla teda rahustamas. Järgmisel päeval vedasin ta perearsti juurde, sest mul oli mõistus otsas. Ei tulnud selle pealegi, et tüübil on kõrvapõletik. Loll. Loll. Loll olen. Perearst ütles, et ta pole ammu niiii koledat kõrva näinud. Sain ka elus esimest korda inimese kõrva lambiga piiluda. Jah, kõrv ei olnud punane vaid suisa küpse kirsi sügav punane – nagu meie Veronika. Pidigi valutama…

Alexander ostis enda tuppa teleka. Praegu on see kapi peal, aga kohe-kohe peaks jõudma ka seina kinnitamiseks mõeldud raam. Meile lihtsalt enam ei jagunud ühest televiisorist, sest poisid tahtsid vaatata oma ja kae õudu, meie huvid ei kattu. Pildil siis Hagen, kes kadus ja jäi vahele venna voodist vaikselt multikate vaatamisega.

Hagen on nagu pudrukuul, kes pudelis ka ei püsi ning seetõttu jõuab ta kaugele, kõrgele… Karda last, kes istub vaikselt nurgas ja mängib.

Et siis karda Albertit. Nali. Albert võib vaikselt ja andunult mängida oma asjadega tunde. Leidsin talle sellise toreda mängu ja sellega võib ta tegutseda ennastunustavalt. Albert märkab detaile ja talle meeldib mõelda. Noh, psühholoogi juures olid sarnase ülesehitusega ülesanded ning Albert ei saanud hakkama, nüüd kodus harjutab ja talle niiii meeldib, ise veel seletab, et ei sobi ja nii ei käi, lisaks sellele veel värvid ja näod ja… See on ülilahe ja nii paljude variatsioonidega mäng.

Keda huvitav, siis see on pärit Apollost, aga ma arvan, et Brain Games müüb seda ka.

Albert on suur musi- ja kallikaru. Musi käib suule, lisaks musimopsud põskedele. Hagen pühib ALATI minu musid ära, ise veel naerab. Alexander ja Annabel ei pühi. Õhtuti enne magama minekut käib hull “ma armastan sind” ning siis suur musitamise ja kallistamise aktsioon. Tööle lähen alati ka nii nagu oleks see meie viimane kohtumine. Alexander vorbib mulle punaseid südamekesi ja kirjutab peale, et ta armastab mind. Vot. Jube tüütu, aga siis tööl olles tunnen jälle puudust sellest melust, intensiivsusest ja suuuuurest armastusest.

Õhtu lõpuks loeb ikkagi see, mis mind kodus ootab.

Koertest ka, sest nemadki ootavad mind mingil imelikul kombel. Freya ja Latte on elus, toidetud, kammitud, patsutatud ja ussirohu just mõni hetk tagasi saanud. Milo on ka elus. Latte on paksem kui ei kunagi varem ning avastab Freya kõrvalt mängimist ja müramist, mis kukub välja suht kentsakalt ja kummaliselt, aga eks koer ole ju oma peremehe nägu. Ma imetlen nende karvaste kannatlikkust ja heatahtlikkust. Vaatan Freyat ja mõtlen tema päritolule. Vb peakski kõik korra elus põrgust läbi käima, et hinnata seda mis on….