Lendur

Vahepeal ma…

Üks võõras mees küsis, kuidas mul läheb. Mitte päris võõras, aga ikkagi selline, keda ma ei saa nimetada ei sõbraks ega tuttavaks, sest me oleme kohtunud mõned korrad ning sedagi vaid viivuks. “How are you?” Olgu ääremärkusena öeldud, et vestlus toimuski inglise keeles… Vaatasin talle otsa ning jõudsin mõelda, et miks ma peaks ütlema viisaka inimesena: “Fine and how are you?” Miks? Ei pea.

“I am so-so,” ning tegin käega sellist vastavat liigutust. “What about you?”

“Oh, I am also… I am tired.”

“Yes, I am tired too, so tired, I have four children and this job…”

See vestlus oli mulle märgilise tähendusega. Mul on kodu ja töö ning ma olen ikka ja jälle ennast aeg-ajalt kaotamas selles lõputus rattas.

Olen kirjutanud, kuidas ma sõidan taksot, kuigi ei ole taksojuht. Ma õpetan lapsi, aga ma pole tegelikult õpetaja. Ma töötan haiglas, kuid pole õppinud arst ega hooldaja. Ma kasvatan, ehhki pole kvalifitseeritud kasvataja. Ma pole lendur, kuid ometigi kõnnin lendurisaabastes… Punastes lendurisaabastes. Samelini lendurisaabastes. Edasiminekut on.

Aeg-ajalt peavad unistused saama teoks. Ma olen väike inimene, lihtne maanaine oma lihtsate soovidega. Unistasin aastaid KitchenAidi lauamiksrist, aastaid Kamado Joe punasest mürakast, kõrvarõngastest, uuest parfüümist… Kapriis kapriisi otsa justkui märk lohutuse otsimisest ja leidmisest. Justkui iseenda premeerimine, iseenda tunnustamine. Tean, et kui ihkad ja ihaldad kaua, oskad tunda magusat.

Kui päris aus olla, siis neid Samelini lendurisaapaid piidlesin samuti kaua, mitte just aastaid, aga siiski, ning saabus jälle see õnnis madalseis. Tegelikult olen ma päris õnnelik inimene, sest oskan rõõmu ja vaimustust tunda väikestest asjadest. Lugesin kunagi mingit artiklit, kus öeldi, et madalama IQ-ga inimesed on õnnelikumad… Kui ahvist sai inimene, siis teadke, et mina olin selle kõige aluseks ja alguseks.

Tunnen tänu ja rõõmu läbi oma jalgade iga päev, kui lendurisaabastega ringi kõnnin. Reklaam? Ei, puhas vaimustus, sest… mul on teatud põhjustel väga-väga keeruline leida mugavaid ja minu jalgadele väga hästi sobivaid jalavarje ning lõpuks (!) olen ma nad leidnud. Jah, paelte sidumine on paras peavalu, aga tulemus tasub ennast ära ning eks sellel ole ka praktiline põhjus, miks neil isenditel külje peal lukku pole. Üleüldiselt on need nii universaalsed saapab, et võiksid vabalt olla Eesti oma Nokia, sest lihtsa liigutusega saab teha sügissaabastest talvesaapad ja sealt ümber need jälle kevadisteks kohandada- termotallad sisse-välja ja voila! Järele proovitud ja toimiv lahendus- rehvivahetus pole kunagi olnud muretum! 😀 Kusjuures, termotallad ja mesilasvaha baasil hooldusvahendi soetasin samuti Samelini esinduspoest Tartust. Edasimüüjad muidu siin. Värvi, suuruse ja mudelivalik on suur, hinnad on esinduspoes palju esinduslikumad kui e-poes ning kõige vingem on see, et need on teadmine, et need on toodetud Eestis.

Viimasel ajal on mulle silma hakanud mingid klipid, mille sisuks on paljaste varvaste pildistamine ja siis netis raha eest nende piltide näitamine. Ma polegi tegelikult aru saanud, kas need klipid on teatud viisil millegi tögamisena mõeldud või päriselt ka keegi ostab võõra inimese paljaste varvaste pilte ja siis… Mida iganes, minust mööda läinud teema. Varbamodelli minust ehk ei saa, aga nende punaste saabastega passiks soorebaseks küll!

Emme, ära nüüd edasi loe….

Olen oma uhkete lendurisaabastega saanud nii palju hinge toitvat tähelepanu, et tabasin ennast mõttelt, et need saapad on minu riistapikendus, oleks mul vaid ometi peenis… Mis on Sinu riista pikendus? Issand, kui rumal! Onju, emme, Sa ju ei lugenud, eksju?! Igatahes olen saanud midagi, mida ei anna sõnadesse panna- ma olen saanud osa tundest, mida ma ei saa kirjeldada…

Järgmised soovid on ootel, järgmised unistused on täitumiseks, aga seniks olen ma lendur-jätkuvalt vabalangemisel oleva lennuki piloot…